torm tõuseb, taevas läeb tuliseks
teeäärtes kõle, judisev vesi
nähtamatu mees tuli silmade välkudes
see, kes porilombis nägu pesi,
ei keeranud pead
homme või millalgi saabuvad laevad
hulk haavatuid viiakse ära
need, kes jäävad, kaiveerest kaevad
kuni uttu kaob paadipära
ja helendavad read
süttivad korstnad ja katused
põgenejatel põlevad juuksed
olgu siis süütud või patused
vaikus summutab nuuksed
miks, kas sa tead?
--
Sa ei peatu kui ma jooksen
ei oota mind enam järele
minu süda sind märgates
juba ammu ei värele.
kogu see unistuste ookean
muutumas kõrbeks on pea
piinan end pattu otsides
ehk pihtides parandaks vea.
Ahastades jumala poole
(häbenedes viimsetki rivi)
lootes vägevaid valesid.
...see visaku esimene kivi.
--
Sunday, May 4, 2008
Thursday, May 1, 2008
-Juustust Q-
Ärgates oli tal naeratus näol. Nagu mask, mida ära võtta ei saa. Alles eelmisel hommikul kohvi juues oli ta kodus ringi vaadanud ja mõelnud, et peaks kassi ostma. Poleks enam nii üksildane õhtul tühja korterisse tulla, pealegi kõlbaks üks korralik kõuts talle kui paadunud vanatüdrukule imehästi. Kibestunud ja irooniline.
Aga täna hommikul… Lumi sillerdas pimestavalt, jääpurikatest tilkus sulakulda, linnud lõõritasid kui segased ja isegi kohvi maitses teisiti.
Ta istus käsipõsakil akna juures, vaatas hoovis mängivaid lapsi ja meenutas üheksa aastat tagasi toimunud sündmusi.
Rohkem nalja pärast noorema õega peole kaasa minnes ei olnud ta end algul nende nokastanud noormeeste ja edvistavate plikade keskel eriti hästi tundnud. Muusika mürtsus ja kari tundmatuid väänles tontlikult sähviva valguse käes. Äkki seisis ta ees pikk laiaõlgne poisivolask, tuhkblondid juuksekahlud silmile tikkumas. Paar tantsu hiljem olid nad ikka veel koos. Neil oli lõbus ja sellele kõhnale ja higisele ei paistnudki lugevat, et naine tast vanem on.
Naine mäletas, kuidas poiss oli talle üle õla rumalusi sosistanud, pehmelt ja soojalt, hingeõhk kõrvetamas naise juukseid, ise kurguhäälselt luksudes ja naerda mügistades.
Poiss ei kartnud teda puudutada, ega osanud vist oma mõju arvestadagi, mistõttu alaline kehaline kontakt naise aegamööda hulluks ajas. Kord oligi ta end välja andnud, kui poiss ujumast tulles liivale viskus ja naine endalegi ootamatult ta veepiiskades sillerdavat abaluud suudles. Siis oli poiss ümber keeranud ja talle arusaamatult otsa vaadanud. Vaikinud.
Sellest kõik õieti algaski. Sellest vaikimisest. Ja ta sügavsinistest silmadest.
Varahommikul oli naine põlvitanud poisi voodi ees ja imetlenud ripsmete varje päevitunud põskedel. Need valgete linade vahelt paljastunud pikad haprad käed-jalad, armilised ja kuldpruunid, kaetud heledate karvaudemetega, tolmused ahvilikud varbad, üle põse padja sisse nõrgunud peenike magus süljenire…
Naine mäletas seda kõike hästi, ning mäletas ka, kuidas ta süda oli magavat poissi vaadates valusalt kokku tõmbunud.
Nüüdki, kus ta juba õpetajaks oli saanud, meenutas mõni vanema klassi poiss talle hetketi elu ilusaimat armastust, aga enam polnud ta kellestki õieti huvitatud olnud. Unistas aina, kuidas poiss ühel päeval ta juurde tagasi tuleb.
Ja… eelmisel õhtul oligi telefon helisenud ning tuttav kähedavõitu hääl küsis: “Tere, kallis, kas igatsesid mu järele?” Naine oli sõnatu, surus vaid käe rinnale, et süda ei lõhkeks. Seesama soe luksuv naerukurin…
Naine tõusis ja läks esikusse peegli ette. Ripsmeid värvides vaatas ta üle pika aja korralikult peeglisse. Katsus sõrmeotstega pisikesi kortse silmanurkades, üritas neid siledaks triikida. Ja järsku tungis teadvusesse selgus, et ta on ju ikka veel kümme aastat poisist vanem. Kas ta kõlbabki enam noorele mehele? Ah, ta ei mõtle sellele praegu.
Naine keerutas kaua peegli ees, proovis kõiki oma ilusamaid riideid selga, siis lesis tund aega soojas lõhnavas vahuvannis, suitsetas ning kogus ennast.
Täpselt kell pool seitse viskas ta rebasenahkse boa ümber õlgade, pani kübara pähe, heitis veel viimse närvilise pilgu peeglisse ja lausa lendas mööda munakivitänavaid kesklinna poole.
Kokkulepitud väikeses kohvikus oli vähe inimesi, naine istus leti äärde ja tellis endale kohvi. See ammuunustatud koolitüdruku tunne oli ootamatult magus. “Ma ootan oma armastatut,” mõtles ta ja naeratas. Liblikad lendlesid kõhus ning ettetoodud kohvi lõhn ajas iiveldama. Käed värisesid kui ta juukseid sättis. “Veel natuke ning ma hüppan püsti ja jooksen minema,” trummeldas meelekohtades.
Samas võttis keegi tal pihast kinni. Süda jättis paar lööki vahele, naine keeras end aeglaselt ümber. Esimesel hetkel tundus mees võõras. Kuid need sügavsinised silmad olid samad.
Nad teretasid teineteist kohmetunult ja mees istus ta kõrvale, asudes innukalt oma vahepealsetest tegemistest jutustama.
Naine vaatas talle otsa, tardunud naeratus näol ja ei kuulnud ühtegi sõna. Issand kui muutunud ta on! Issand kui muutunud ta on…
Mehe tuhkblondid juuksed olid lühikeseks lõigatud, pealegi oli ta endale vuntsid kasvatanud. Tal oli seljas ilus rohekas ülikond, toon-toonis siidlipsuga, käel kallis kuldkell. Temast õhkus meeldivat tualettveelõhna ja kehaehituse järgi otsustades paistis jõusaal üks ta lemmikajaviitekohti olevat. Ta oli kuradi kena mees. Just mees, mitte enam see mänguhimuline katkistes teksades poiss.
Naine tõusis püsti ja hakkas ukse poole minema. Ta nägi küll mehe ehmunud ja imestunud ilmet, kuid ei kuulnud tema küsivaid ja takistavaid sõnu, ainult enda kõrvus kohisevat verd. Kõik oli kuidagi eraldatud, omaette maailmad. Iga maailma ümber oli müür ja mõned müürid olid ka niisama, ilma maailmata. Nimetud hauakivid.
Naine ei leidnud teed. Ümberringi hõljus tuhandeid päikesi. Komistades kodu poole joostes pillas ta oma rebasenahkse boa tänavasillutisele. Rebane tõusis, turtsatas ja silkas metsa suunas.
Kuu oli sel õhtul juustust.
Aga täna hommikul… Lumi sillerdas pimestavalt, jääpurikatest tilkus sulakulda, linnud lõõritasid kui segased ja isegi kohvi maitses teisiti.
Ta istus käsipõsakil akna juures, vaatas hoovis mängivaid lapsi ja meenutas üheksa aastat tagasi toimunud sündmusi.
Rohkem nalja pärast noorema õega peole kaasa minnes ei olnud ta end algul nende nokastanud noormeeste ja edvistavate plikade keskel eriti hästi tundnud. Muusika mürtsus ja kari tundmatuid väänles tontlikult sähviva valguse käes. Äkki seisis ta ees pikk laiaõlgne poisivolask, tuhkblondid juuksekahlud silmile tikkumas. Paar tantsu hiljem olid nad ikka veel koos. Neil oli lõbus ja sellele kõhnale ja higisele ei paistnudki lugevat, et naine tast vanem on.
Naine mäletas, kuidas poiss oli talle üle õla rumalusi sosistanud, pehmelt ja soojalt, hingeõhk kõrvetamas naise juukseid, ise kurguhäälselt luksudes ja naerda mügistades.
Poiss ei kartnud teda puudutada, ega osanud vist oma mõju arvestadagi, mistõttu alaline kehaline kontakt naise aegamööda hulluks ajas. Kord oligi ta end välja andnud, kui poiss ujumast tulles liivale viskus ja naine endalegi ootamatult ta veepiiskades sillerdavat abaluud suudles. Siis oli poiss ümber keeranud ja talle arusaamatult otsa vaadanud. Vaikinud.
Sellest kõik õieti algaski. Sellest vaikimisest. Ja ta sügavsinistest silmadest.
Varahommikul oli naine põlvitanud poisi voodi ees ja imetlenud ripsmete varje päevitunud põskedel. Need valgete linade vahelt paljastunud pikad haprad käed-jalad, armilised ja kuldpruunid, kaetud heledate karvaudemetega, tolmused ahvilikud varbad, üle põse padja sisse nõrgunud peenike magus süljenire…
Naine mäletas seda kõike hästi, ning mäletas ka, kuidas ta süda oli magavat poissi vaadates valusalt kokku tõmbunud.
Nüüdki, kus ta juba õpetajaks oli saanud, meenutas mõni vanema klassi poiss talle hetketi elu ilusaimat armastust, aga enam polnud ta kellestki õieti huvitatud olnud. Unistas aina, kuidas poiss ühel päeval ta juurde tagasi tuleb.
Ja… eelmisel õhtul oligi telefon helisenud ning tuttav kähedavõitu hääl küsis: “Tere, kallis, kas igatsesid mu järele?” Naine oli sõnatu, surus vaid käe rinnale, et süda ei lõhkeks. Seesama soe luksuv naerukurin…
Naine tõusis ja läks esikusse peegli ette. Ripsmeid värvides vaatas ta üle pika aja korralikult peeglisse. Katsus sõrmeotstega pisikesi kortse silmanurkades, üritas neid siledaks triikida. Ja järsku tungis teadvusesse selgus, et ta on ju ikka veel kümme aastat poisist vanem. Kas ta kõlbabki enam noorele mehele? Ah, ta ei mõtle sellele praegu.
Naine keerutas kaua peegli ees, proovis kõiki oma ilusamaid riideid selga, siis lesis tund aega soojas lõhnavas vahuvannis, suitsetas ning kogus ennast.
Täpselt kell pool seitse viskas ta rebasenahkse boa ümber õlgade, pani kübara pähe, heitis veel viimse närvilise pilgu peeglisse ja lausa lendas mööda munakivitänavaid kesklinna poole.
Kokkulepitud väikeses kohvikus oli vähe inimesi, naine istus leti äärde ja tellis endale kohvi. See ammuunustatud koolitüdruku tunne oli ootamatult magus. “Ma ootan oma armastatut,” mõtles ta ja naeratas. Liblikad lendlesid kõhus ning ettetoodud kohvi lõhn ajas iiveldama. Käed värisesid kui ta juukseid sättis. “Veel natuke ning ma hüppan püsti ja jooksen minema,” trummeldas meelekohtades.
Samas võttis keegi tal pihast kinni. Süda jättis paar lööki vahele, naine keeras end aeglaselt ümber. Esimesel hetkel tundus mees võõras. Kuid need sügavsinised silmad olid samad.
Nad teretasid teineteist kohmetunult ja mees istus ta kõrvale, asudes innukalt oma vahepealsetest tegemistest jutustama.
Naine vaatas talle otsa, tardunud naeratus näol ja ei kuulnud ühtegi sõna. Issand kui muutunud ta on! Issand kui muutunud ta on…
Mehe tuhkblondid juuksed olid lühikeseks lõigatud, pealegi oli ta endale vuntsid kasvatanud. Tal oli seljas ilus rohekas ülikond, toon-toonis siidlipsuga, käel kallis kuldkell. Temast õhkus meeldivat tualettveelõhna ja kehaehituse järgi otsustades paistis jõusaal üks ta lemmikajaviitekohti olevat. Ta oli kuradi kena mees. Just mees, mitte enam see mänguhimuline katkistes teksades poiss.
Naine tõusis püsti ja hakkas ukse poole minema. Ta nägi küll mehe ehmunud ja imestunud ilmet, kuid ei kuulnud tema küsivaid ja takistavaid sõnu, ainult enda kõrvus kohisevat verd. Kõik oli kuidagi eraldatud, omaette maailmad. Iga maailma ümber oli müür ja mõned müürid olid ka niisama, ilma maailmata. Nimetud hauakivid.
Naine ei leidnud teed. Ümberringi hõljus tuhandeid päikesi. Komistades kodu poole joostes pillas ta oma rebasenahkse boa tänavasillutisele. Rebane tõusis, turtsatas ja silkas metsa suunas.
Kuu oli sel õhtul juustust.
Subscribe to:
Posts (Atom)
