(Resurrection of the blog) - Avatud kardinate olulisus -

Juba päeval teadis ta, et õhtul läheb jälle sinna. Pinge ja elevus sügaval kõhupõhjas muutusid õhtu lähenedes aina raskemaks ja painavamaks ning segasid muid mõtteid ja tegevusi. Seega ütles ta täpselt kell kuus, olles juba pikalt minuteid lugenud ja seierite aegluubis liikumist sajatanud, töökaaslastele "tsau," ja trepil mitu astet korraga võttes hüppas kergelt just peatusesse saabunud trammi peale.
Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna vahepeal koju või sõita äärelinna ja hulkuda sihitult mööda väikseid võõraid tänavaid lillelõhna, laste kilgete ja koerte haukumise saatel kuni pimedus kõik teiseks muudab. Öine äärelinn on täis hoopis teistsuguseid lõhnu ja hääli, pilgeni pungil ärevat ohutunnet. Ehk oli see nii põnev ainult sellepärast, et ta ise oli põline linnalaps.
Tütarlaps trammi esiukse juurest piidles teda juba tükk aega ja lõi siis häbelikult silmad maha, kui taipas, et noormees teda aknapeegelduselt näeb. Ent mehel polnud huvi uute tutvuste vastu, tema peas keerles sootuks kummaline tegevusplaan.

Trammi monotoonne loksumine aitas tal mõelda, seega sõitis ta ühe täisringi kaasa ja läks alles siis edasi bussi peale. Väikene kohvik mändide all tundus mõnus, ta astus sisse ja tellis liigagaralt naeratava tädi käest kohvi ja söödavat. Ta valis nurgalaua, sealt oli ruumile hea ülevaade. Nuga oli nüri ja kriiksus taldrikul.
Hiljem seisis ta sillal ja suitsetas aeglaselt. Päike vajus mõtlikult metsa sisse nagu suur õhetav õhupall ja ei lennanudki plörinal taevas veheldes minema, kui mees suitsuotsa tema poole sirutas. "Mull ei lõhkenud," muigas mees omaette. Oli aeg.

Näilise rahulikkusega tuttava aia poole jalutades kiikas ta ettevaatlikult ja nagu muuseas üle õla, et veenduda oma üksinduses. Kedagi ei paistnud, ükski valvas silm ei jälginud, ainult tume asfaldilint lookles laternate valgusringidest ääristatuna kaugusesse. Ka seal põles latern, nentis mees. Alles eelmisel nädalal oli pirn katki olnud, ja ta sai väravast lihtsalt sisse astuda. Nüüd aga.. ta pani kiire vilunud liigutusega jala aialippide vahele ja juba maanduski tumeda mütsatusega hoovis.

"Loodetavasti pole ta vahepeal koera võtnud," lipsas korduv kartus läbi mehe pea. Ent kõik oli vaikne, ainult pealetükkiv rohu- ja mullalõhn haaras ta oma võitmatusse embusesse nagu uni. Pimedas puude ja põõsaste vahel maja poole orienteerudes tundis mees, kuidas tennised läbi kastemärja muru hiilides niiskeks tõmbusid. "Vähemalt soe on," meenutas ta seda ühte korda talvel, kui ta peale teatrit kingade ja ülikonnaga hanges seisis nagu valvurpingviin ja pärast nädalaid kopsupõletikuga voodis oli sunnitud veetma. Naeruväärne.

Aknast paistis õrn valguskuma ning televiisoriekraani hüplev vilkumine. Naise pea paistis vaid vaevu.
Ta nägu oli tõsine, öösärgist paljad õlad päevitunud. Mees hingas pahinal välja ja toetus männi najale. Milline äkiline ja totaalne rahu teda valdas, iga kord, kui ta siia tuli. Naist nähes loksus kõik paika, mured lahtusid. See oli nagu salajane oaas, hoopis teine maailm, kus valitseb igavene ja tasane õnn. Naine rüüpas teed ja mees neelatas temaga kaasa. Oli möödunud mitmeid vaikseid minuteid, kui naine järsku püsti tõusis ja akna juurde tuli. Ta vaatas otse mehele silma. Too kangestus ehmunult. Kas tõesti on ta paljastatud? Ent naine vaatas vaid klaasistunud pilguga pimedusse, aimamata, et keegi teda jälgib. Seejärel võttis ta kapinurgalt pleedi ja kadus toa sisemusse.
Mees ohkas kergendatult ja sirutas selga. Ning äkki tajus ta kõigi meeltega, et pole hoovis üksi. Kiirelt heitis ta pilgu enda ümbrusesse, kuid ei märganud kedagi. Südantpigistav hirmutunne aga aina süvenes.

Ja siis nägi ta eemal liikumist, ja kellegi kätt.
Seal põõsas seisab keegi! Keegi teine mees! Oh kurat, kui loll olukord... Ta proovis mitte kuuldavalt hingata, südamelöögid tagusid kõrvus nagu shamaanitrummid. Ettevaatlikult taganedes astus ta oksale ja vali prõksatus tegi ka võõra tema sealolekust ootamatult teadlikuks, too võpatas ja keeras end tema poole. Nad seisid hetke halvatult, teineteist puude vahelt jälgides kui metsloomad, kehad viimse kiuni pingul, justkui üritades otsustada, kumb ründab esimesena. Seejärel nõksatas võõras ettepoole, päästes ta tardumusest ja ta tormas robinal tänava poole, oksi pimesi eest lükates. Ta lausa lendas üle aia, endalegi teadmata, kuidas, ja jooksis peatumata ummisjalu mööda hämarat maanteed majast kaugemale.

Bussipeatuseni jõudes vaatas ta esmakordselt tagasi ja tõmbas kergendusega hinge. Keegi ei jälitanudki teda, võõrast ei paistnud kuskil.
Ta kogus end kiiresti. Miks ta ei rünnanud? Ehk.. oli see teine mees seal samamoodi... salaja?

Ta istus bussiooteputka pingile ja pani värisevate kätega suitsu ette. Eemal hüppas võõras nooremapoolne mees samuti pehmelt üle aia, vaatas ringi ja hakkas aeglaselt tema suunas tulema. Ta heitis kiire pilgu ümberringi ja märkas prügikasti taga üht roigast. Igaks juhuks nihutas ta end sellele lähemalt ja põrnitses, kõigeks valmis, võõrast, kui see ebalevalt üha lähemale jõudis, temast möödus ja siis tagasi tuli ja sõnatult pingi teisele otsale istuma jäi.

"Suitsu tahad?" küsis ta lõpuks, et veidrat vaikust katkestada.
"No viska üks," ühmas võõras kohmetult ja välgumihkli leek valgustas korraks ta päevitunud nägu. Jälle vaikus.
"Ta on nii..." alustas võõras ja vakatas.
"Jaa, ma tean."

Nad mõistsid teineteist poolelt sõnalt.
Ja enne kui nad arugi said, suudlesid nad kirglikult.

...

Pimedus on hea
mu silmi peeglist ei paista
Öö langeb alla
vahedalt kui giljotiin

Kergelt kaotan pea
Kirgi ja ihasid haistan
Kuulen uksekella
Sa oledki jälle siin

--
Pisarad I ja II

Keegi pillas oma südame
mu silmadesse
Nagu külma vihma
või raheterad, mis ei sulagi
kunagi

Keegi poetas oma pisarad
padja pehmusesse
Oodates armastust
õnne või midagi
Kedagi

Keegi, keda MEIE ei tunne
juuste varjus nuttis
häbelikult ja salaja
Viina jõi ja sigatses
ennast leida igatses

-

Üritasid uputada piina
sellesse hägusesse viina
ja sa nutsid, sest enam
ei suutnud sa ilma
Viibates käega ja öeldes, et
"suits läks silma."

--

Kõik tundub vastik
liiga uus
eile kukkus kildudeks
lemmikkruus.
Mis loevad mu pisarad,
patja karjutud ei-d
eelmisest korrast surnud
sündinud tähti on miljoneid.
Ei ühtegi tõde,
ainult valetad, põikled.
Mille ees ma siin
õieti võitlen?

--

Ei sobi

Sa lähedki EDASI
näen, kuidas vesi tõuseb
isegi mullikesi pole
ainult juuksed paistavad veel

Kõnnin TAGASI
nahk mureneb tasakesi
mingit muret pole
las ma lagunen teel

--

Moodne armastus

Siis kui sa magasid
pöördusid pahupidi lood
puhus valged ja vagased
ümber soe tuulehoog

Katseaeg saatana sängis
linades lämmatav kuumus
tunneb see, kes enne vaid mängis
tõe põhjatut julmust

Kuningas kahvatuna ärkas
unes kaotatud trooni sai tagasi
siiski vaikselt kahtlus tärkas
mida sa tegid, kui mina magasin?

Lõpp

torm tõuseb, taevas läeb tuliseks
teeäärtes kõle, judisev vesi
nähtamatu mees tuli silmade välkudes
see, kes porilombis nägu pesi,
ei keeranud pead

homme või millalgi saabuvad laevad
hulk haavatuid viiakse ära
need, kes jäävad, kaiveerest kaevad
kuni uttu kaob paadipära
ja helendavad read

süttivad korstnad ja katused
põgenejatel põlevad juuksed
olgu siis süütud või patused
vaikus summutab nuuksed
miks, kas sa tead?


--


Sa ei peatu kui ma jooksen
ei oota mind enam järele
minu süda sind märgates
juba ammu ei värele.

kogu see unistuste ookean
muutumas kõrbeks on pea
piinan end pattu otsides
ehk pihtides parandaks vea.

Ahastades jumala poole
(häbenedes viimsetki rivi)
lootes vägevaid valesid.
...see visaku esimene kivi.


--

-Juustust Q-

Ärgates oli tal naeratus näol. Nagu mask, mida ära võtta ei saa. Alles eelmisel hommikul kohvi juues oli ta kodus ringi vaadanud ja mõelnud, et peaks kassi ostma. Poleks enam nii üksildane õhtul tühja korterisse tulla, pealegi kõlbaks üks korralik kõuts talle kui paadunud vanatüdrukule imehästi. Kibestunud ja irooniline.
Aga täna hommikul… Lumi sillerdas pimestavalt, jääpurikatest tilkus sulakulda, linnud lõõritasid kui segased ja isegi kohvi maitses teisiti.
Ta istus käsipõsakil akna juures, vaatas hoovis mängivaid lapsi ja meenutas üheksa aastat tagasi toimunud sündmusi.
Rohkem nalja pärast noorema õega peole kaasa minnes ei olnud ta end algul nende nokastanud noormeeste ja edvistavate plikade keskel eriti hästi tundnud. Muusika mürtsus ja kari tundmatuid väänles tontlikult sähviva valguse käes. Äkki seisis ta ees pikk laiaõlgne poisivolask, tuhkblondid juuksekahlud silmile tikkumas. Paar tantsu hiljem olid nad ikka veel koos. Neil oli lõbus ja sellele kõhnale ja higisele ei paistnudki lugevat, et naine tast vanem on.
Naine mäletas, kuidas poiss oli talle üle õla rumalusi sosistanud, pehmelt ja soojalt, hingeõhk kõrvetamas naise juukseid, ise kurguhäälselt luksudes ja naerda mügistades.
Poiss ei kartnud teda puudutada, ega osanud vist oma mõju arvestadagi, mistõttu alaline kehaline kontakt naise aegamööda hulluks ajas. Kord oligi ta end välja andnud, kui poiss ujumast tulles liivale viskus ja naine endalegi ootamatult ta veepiiskades sillerdavat abaluud suudles. Siis oli poiss ümber keeranud ja talle arusaamatult otsa vaadanud. Vaikinud.
Sellest kõik õieti algaski. Sellest vaikimisest. Ja ta sügavsinistest silmadest.
Varahommikul oli naine põlvitanud poisi voodi ees ja imetlenud ripsmete varje päevitunud põskedel. Need valgete linade vahelt paljastunud pikad haprad käed-jalad, armilised ja kuldpruunid, kaetud heledate karvaudemetega, tolmused ahvilikud varbad, üle põse padja sisse nõrgunud peenike magus süljenire…
Naine mäletas seda kõike hästi, ning mäletas ka, kuidas ta süda oli magavat poissi vaadates valusalt kokku tõmbunud.
Nüüdki, kus ta juba õpetajaks oli saanud, meenutas mõni vanema klassi poiss talle hetketi elu ilusaimat armastust, aga enam polnud ta kellestki õieti huvitatud olnud. Unistas aina, kuidas poiss ühel päeval ta juurde tagasi tuleb.
Ja… eelmisel õhtul oligi telefon helisenud ning tuttav kähedavõitu hääl küsis: “Tere, kallis, kas igatsesid mu järele?” Naine oli sõnatu, surus vaid käe rinnale, et süda ei lõhkeks. Seesama soe luksuv naerukurin…
Naine tõusis ja läks esikusse peegli ette. Ripsmeid värvides vaatas ta üle pika aja korralikult peeglisse. Katsus sõrmeotstega pisikesi kortse silmanurkades, üritas neid siledaks triikida. Ja järsku tungis teadvusesse selgus, et ta on ju ikka veel kümme aastat poisist vanem. Kas ta kõlbabki enam noorele mehele? Ah, ta ei mõtle sellele praegu.
Naine keerutas kaua peegli ees, proovis kõiki oma ilusamaid riideid selga, siis lesis tund aega soojas lõhnavas vahuvannis, suitsetas ning kogus ennast.
Täpselt kell pool seitse viskas ta rebasenahkse boa ümber õlgade, pani kübara pähe, heitis veel viimse närvilise pilgu peeglisse ja lausa lendas mööda munakivitänavaid kesklinna poole.
Kokkulepitud väikeses kohvikus oli vähe inimesi, naine istus leti äärde ja tellis endale kohvi. See ammuunustatud koolitüdruku tunne oli ootamatult magus. “Ma ootan oma armastatut,” mõtles ta ja naeratas. Liblikad lendlesid kõhus ning ettetoodud kohvi lõhn ajas iiveldama. Käed värisesid kui ta juukseid sättis. “Veel natuke ning ma hüppan püsti ja jooksen minema,” trummeldas meelekohtades.
Samas võttis keegi tal pihast kinni. Süda jättis paar lööki vahele, naine keeras end aeglaselt ümber. Esimesel hetkel tundus mees võõras. Kuid need sügavsinised silmad olid samad.
Nad teretasid teineteist kohmetunult ja mees istus ta kõrvale, asudes innukalt oma vahepealsetest tegemistest jutustama.
Naine vaatas talle otsa, tardunud naeratus näol ja ei kuulnud ühtegi sõna. Issand kui muutunud ta on! Issand kui muutunud ta on…
Mehe tuhkblondid juuksed olid lühikeseks lõigatud, pealegi oli ta endale vuntsid kasvatanud. Tal oli seljas ilus rohekas ülikond, toon-toonis siidlipsuga, käel kallis kuldkell. Temast õhkus meeldivat tualettveelõhna ja kehaehituse järgi otsustades paistis jõusaal üks ta lemmikajaviitekohti olevat. Ta oli kuradi kena mees. Just mees, mitte enam see mänguhimuline katkistes teksades poiss.
Naine tõusis püsti ja hakkas ukse poole minema. Ta nägi küll mehe ehmunud ja imestunud ilmet, kuid ei kuulnud tema küsivaid ja takistavaid sõnu, ainult enda kõrvus kohisevat verd. Kõik oli kuidagi eraldatud, omaette maailmad. Iga maailma ümber oli müür ja mõned müürid olid ka niisama, ilma maailmata. Nimetud hauakivid.
Naine ei leidnud teed. Ümberringi hõljus tuhandeid päikesi. Komistades kodu poole joostes pillas ta oma rebasenahkse boa tänavasillutisele. Rebane tõusis, turtsatas ja silkas metsa suunas.
Kuu oli sel õhtul juustust.

-Torm-

Taeva alla on tõusnud torm. Linnud ja lennukid ei lenda, laevad ei lähe mere lähedalegi. Loomad ja inimesed on pugenud oma soojadesse turvalistesse urgudesse. Kõik on vaikne.
Torm on nii tugev, et puud isegi ei liigu, rohulibledki püsivad paigal. Päike ei paista, pole ei öö ega päev, ainult kuu viskleb taevarannal vasakule ja paremale: “Räägi ära, ütle välja, sosista kõrva, pihi puhtaks oma patune hing…”

Muidugi, et imelik, aga näe, küünlaleek hakkas jälle värelema. Torm suri püstipäi, ning tuuled puhuvad taas nagu mullu ja muistegi.

Luuletus, mille unustasin

Kuidas kirjutada 666
peavad teadma taevased väed
Piljardikuulidena põrklev pimedus
sulged silmad ja sa näed

Kuidas saavutada hingemadalus
kurjusesse keegi niisama ei suubu
Lihtsuses peitubki kavalus
peab vaid olema midagi puudu

Meeleolukas pärastlõuna :D

Kummardusin korrastama sukka
pilk libises maha
Ehmusin nähes porilombis
nägu valget kui vaha
Silmad võõrad ja tulised
verepunane suu
Tõusin ja kohmetusin
olen ilus ju

--

Ole nüüd vait ja ulata hari
pean mõtlema, säilitama rahu
Kõik on ju nii nagu ennegi
me üle vaid laotub see tume vari

Et unustada voodi kitsa ja ühise
tuleb surra, su tulised silmad
ja ettevaatlikud külmad käed
tekitasid minus lõpliku lühise.


--


Muinasjutt

Küsis armsalt hell hea hunt,
hoolitsetud käppades lillepunt:
“Kas tohiksin teid süüa ära?”
(Viisakusele vasta samaga!
Käitu lahkelt vanaga!)
Silmis helkimas pisarasära
“Muidugi, “ Punamütsike naeratas,
hea laps on olla ta roll
ema õpetussõnasid mäletas.
Loll on loll.


--


Sõnad I

Näen kuidas vormivad sõnu su
ilusad huuled
Tummalt vaatan, su häält ma
ei kuule
Rabelen arutult, ennast ei
tunnegi
Su pilk mu hinge rebestas
tunneli


Sõnad II

Kuulen kõrvus sinu sõnu
süda lendab läbi õhu
karjun – püüdke, ta on õrn!
kuid südame kukkudes pragunes põrm.


--

Mida sa räägid, sa tühine mees
Olgu, tule, kuid mina käin ees
Hoia omale käed, ole kaine
Mina olen nüüd perenaine

Siin on rada veidi kaldus
käsi julgelt mulle anna
see on siin ju minu valdus
siin ma olen kuninganna

Oleme kohal, aitab naljast
ära ainult karda ööd
silita mu keha paljast
hommikul sind praena söön


--

Kuulan su valesid
sõnu nii õrnu
tead mis mees
Mine õige põrgu


--

Mitte kunagi enam

Ma tegin seda jälle.
Mõistus pole oma teha.
Kuigi kõik tundub ilmatu hea
rohus alati peidus on reha.

Teinekord olen targem
Hüppan parem auto alla
Enne kui taas armastan
põrgul väravad on valla.

Miks alati teine on parem
Miks alati teine on kenam
Mitte kunagi, mitte iialgi
Mitte kunagi enam


--

Kuule. Mul on ainult süda üks.
ei loovuta sellele trooni,
kes käitub kui oleks too teksaspüks
mu südant mees kandku kui krooni.


--

Tige tiiger

Miks sa tahad mind muuta
ja võtta mult mu viha?
Arvad sa, et suudad?
Mis vastu annad? Iha?

Praegu sa mind alles veerid
kes sulle garanteerib
et kui triipudest lahti lasen
saab miski muu must
kui triipudeta kaslane?
Must…


--

Veini täis pokaalist vaadates läbi
elu on värvikam ja helgem
Riietun lahti, hüvasti häbi
kõrgetel kontsadel käia on kergem

Läbi kuivade silmade elu on ilusam
Läbi musta pitsi siiramad tunded
Kirglikpunaste huultega maitse on magusam
Iseteadvalt targem on xxxden


:P (seal üks teatav perekonnanimi siis. :D )