(Resurrection of the blog) - Avatud kardinate olulisus -

Juba päeval teadis ta, et õhtul läheb jälle sinna. Pinge ja elevus sügaval kõhupõhjas muutusid õhtu lähenedes aina raskemaks ja painavamaks ning segasid muid mõtteid ja tegevusi. Seega ütles ta täpselt kell kuus, olles juba pikalt minuteid lugenud ja seierite aegluubis liikumist sajatanud, töökaaslastele "tsau," ja trepil mitu astet korraga võttes hüppas kergelt just peatusesse saabunud trammi peale.
Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna vahepeal koju või sõita äärelinna ja hulkuda sihitult mööda väikseid võõraid tänavaid lillelõhna, laste kilgete ja koerte haukumise saatel kuni pimedus kõik teiseks muudab. Öine äärelinn on täis hoopis teistsuguseid lõhnu ja hääli, pilgeni pungil ärevat ohutunnet. Ehk oli see nii põnev ainult sellepärast, et ta ise oli põline linnalaps.
Tütarlaps trammi esiukse juurest piidles teda juba tükk aega ja lõi siis häbelikult silmad maha, kui taipas, et noormees teda aknapeegelduselt näeb. Ent mehel polnud huvi uute tutvuste vastu, tema peas keerles sootuks kummaline tegevusplaan.

Trammi monotoonne loksumine aitas tal mõelda, seega sõitis ta ühe täisringi kaasa ja läks alles siis edasi bussi peale. Väikene kohvik mändide all tundus mõnus, ta astus sisse ja tellis liigagaralt naeratava tädi käest kohvi ja söödavat. Ta valis nurgalaua, sealt oli ruumile hea ülevaade. Nuga oli nüri ja kriiksus taldrikul.
Hiljem seisis ta sillal ja suitsetas aeglaselt. Päike vajus mõtlikult metsa sisse nagu suur õhetav õhupall ja ei lennanudki plörinal taevas veheldes minema, kui mees suitsuotsa tema poole sirutas. "Mull ei lõhkenud," muigas mees omaette. Oli aeg.

Näilise rahulikkusega tuttava aia poole jalutades kiikas ta ettevaatlikult ja nagu muuseas üle õla, et veenduda oma üksinduses. Kedagi ei paistnud, ükski valvas silm ei jälginud, ainult tume asfaldilint lookles laternate valgusringidest ääristatuna kaugusesse. Ka seal põles latern, nentis mees. Alles eelmisel nädalal oli pirn katki olnud, ja ta sai väravast lihtsalt sisse astuda. Nüüd aga.. ta pani kiire vilunud liigutusega jala aialippide vahele ja juba maanduski tumeda mütsatusega hoovis.

"Loodetavasti pole ta vahepeal koera võtnud," lipsas korduv kartus läbi mehe pea. Ent kõik oli vaikne, ainult pealetükkiv rohu- ja mullalõhn haaras ta oma võitmatusse embusesse nagu uni. Pimedas puude ja põõsaste vahel maja poole orienteerudes tundis mees, kuidas tennised läbi kastemärja muru hiilides niiskeks tõmbusid. "Vähemalt soe on," meenutas ta seda ühte korda talvel, kui ta peale teatrit kingade ja ülikonnaga hanges seisis nagu valvurpingviin ja pärast nädalaid kopsupõletikuga voodis oli sunnitud veetma. Naeruväärne.

Aknast paistis õrn valguskuma ning televiisoriekraani hüplev vilkumine. Naise pea paistis vaid vaevu.
Ta nägu oli tõsine, öösärgist paljad õlad päevitunud. Mees hingas pahinal välja ja toetus männi najale. Milline äkiline ja totaalne rahu teda valdas, iga kord, kui ta siia tuli. Naist nähes loksus kõik paika, mured lahtusid. See oli nagu salajane oaas, hoopis teine maailm, kus valitseb igavene ja tasane õnn. Naine rüüpas teed ja mees neelatas temaga kaasa. Oli möödunud mitmeid vaikseid minuteid, kui naine järsku püsti tõusis ja akna juurde tuli. Ta vaatas otse mehele silma. Too kangestus ehmunult. Kas tõesti on ta paljastatud? Ent naine vaatas vaid klaasistunud pilguga pimedusse, aimamata, et keegi teda jälgib. Seejärel võttis ta kapinurgalt pleedi ja kadus toa sisemusse.
Mees ohkas kergendatult ja sirutas selga. Ning äkki tajus ta kõigi meeltega, et pole hoovis üksi. Kiirelt heitis ta pilgu enda ümbrusesse, kuid ei märganud kedagi. Südantpigistav hirmutunne aga aina süvenes.

Ja siis nägi ta eemal liikumist, ja kellegi kätt.
Seal põõsas seisab keegi! Keegi teine mees! Oh kurat, kui loll olukord... Ta proovis mitte kuuldavalt hingata, südamelöögid tagusid kõrvus nagu shamaanitrummid. Ettevaatlikult taganedes astus ta oksale ja vali prõksatus tegi ka võõra tema sealolekust ootamatult teadlikuks, too võpatas ja keeras end tema poole. Nad seisid hetke halvatult, teineteist puude vahelt jälgides kui metsloomad, kehad viimse kiuni pingul, justkui üritades otsustada, kumb ründab esimesena. Seejärel nõksatas võõras ettepoole, päästes ta tardumusest ja ta tormas robinal tänava poole, oksi pimesi eest lükates. Ta lausa lendas üle aia, endalegi teadmata, kuidas, ja jooksis peatumata ummisjalu mööda hämarat maanteed majast kaugemale.

Bussipeatuseni jõudes vaatas ta esmakordselt tagasi ja tõmbas kergendusega hinge. Keegi ei jälitanudki teda, võõrast ei paistnud kuskil.
Ta kogus end kiiresti. Miks ta ei rünnanud? Ehk.. oli see teine mees seal samamoodi... salaja?

Ta istus bussiooteputka pingile ja pani värisevate kätega suitsu ette. Eemal hüppas võõras nooremapoolne mees samuti pehmelt üle aia, vaatas ringi ja hakkas aeglaselt tema suunas tulema. Ta heitis kiire pilgu ümberringi ja märkas prügikasti taga üht roigast. Igaks juhuks nihutas ta end sellele lähemalt ja põrnitses, kõigeks valmis, võõrast, kui see ebalevalt üha lähemale jõudis, temast möödus ja siis tagasi tuli ja sõnatult pingi teisele otsale istuma jäi.

"Suitsu tahad?" küsis ta lõpuks, et veidrat vaikust katkestada.
"No viska üks," ühmas võõras kohmetult ja välgumihkli leek valgustas korraks ta päevitunud nägu. Jälle vaikus.
"Ta on nii..." alustas võõras ja vakatas.
"Jaa, ma tean."

Nad mõistsid teineteist poolelt sõnalt.
Ja enne kui nad arugi said, suudlesid nad kirglikult.