...

Pimedus on hea
mu silmi peeglist ei paista
Öö langeb alla
vahedalt kui giljotiin

Kergelt kaotan pea
Kirgi ja ihasid haistan
Kuulen uksekella
Sa oledki jälle siin

--
Pisarad I ja II

Keegi pillas oma südame
mu silmadesse
Nagu külma vihma
või raheterad, mis ei sulagi
kunagi

Keegi poetas oma pisarad
padja pehmusesse
Oodates armastust
õnne või midagi
Kedagi

Keegi, keda MEIE ei tunne
juuste varjus nuttis
häbelikult ja salaja
Viina jõi ja sigatses
ennast leida igatses

-

Üritasid uputada piina
sellesse hägusesse viina
ja sa nutsid, sest enam
ei suutnud sa ilma
Viibates käega ja öeldes, et
"suits läks silma."

--

Kõik tundub vastik
liiga uus
eile kukkus kildudeks
lemmikkruus.
Mis loevad mu pisarad,
patja karjutud ei-d
eelmisest korrast surnud
sündinud tähti on miljoneid.
Ei ühtegi tõde,
ainult valetad, põikled.
Mille ees ma siin
õieti võitlen?

--

Ei sobi

Sa lähedki EDASI
näen, kuidas vesi tõuseb
isegi mullikesi pole
ainult juuksed paistavad veel

Kõnnin TAGASI
nahk mureneb tasakesi
mingit muret pole
las ma lagunen teel

--

Moodne armastus

Siis kui sa magasid
pöördusid pahupidi lood
puhus valged ja vagased
ümber soe tuulehoog

Katseaeg saatana sängis
linades lämmatav kuumus
tunneb see, kes enne vaid mängis
tõe põhjatut julmust

Kuningas kahvatuna ärkas
unes kaotatud trooni sai tagasi
siiski vaikselt kahtlus tärkas
mida sa tegid, kui mina magasin?

Lõpp

torm tõuseb, taevas läeb tuliseks
teeäärtes kõle, judisev vesi
nähtamatu mees tuli silmade välkudes
see, kes porilombis nägu pesi,
ei keeranud pead

homme või millalgi saabuvad laevad
hulk haavatuid viiakse ära
need, kes jäävad, kaiveerest kaevad
kuni uttu kaob paadipära
ja helendavad read

süttivad korstnad ja katused
põgenejatel põlevad juuksed
olgu siis süütud või patused
vaikus summutab nuuksed
miks, kas sa tead?


--


Sa ei peatu kui ma jooksen
ei oota mind enam järele
minu süda sind märgates
juba ammu ei värele.

kogu see unistuste ookean
muutumas kõrbeks on pea
piinan end pattu otsides
ehk pihtides parandaks vea.

Ahastades jumala poole
(häbenedes viimsetki rivi)
lootes vägevaid valesid.
...see visaku esimene kivi.


--

-Juustust Q-

Ärgates oli tal naeratus näol. Nagu mask, mida ära võtta ei saa. Alles eelmisel hommikul kohvi juues oli ta kodus ringi vaadanud ja mõelnud, et peaks kassi ostma. Poleks enam nii üksildane õhtul tühja korterisse tulla, pealegi kõlbaks üks korralik kõuts talle kui paadunud vanatüdrukule imehästi. Kibestunud ja irooniline.
Aga täna hommikul… Lumi sillerdas pimestavalt, jääpurikatest tilkus sulakulda, linnud lõõritasid kui segased ja isegi kohvi maitses teisiti.
Ta istus käsipõsakil akna juures, vaatas hoovis mängivaid lapsi ja meenutas üheksa aastat tagasi toimunud sündmusi.
Rohkem nalja pärast noorema õega peole kaasa minnes ei olnud ta end algul nende nokastanud noormeeste ja edvistavate plikade keskel eriti hästi tundnud. Muusika mürtsus ja kari tundmatuid väänles tontlikult sähviva valguse käes. Äkki seisis ta ees pikk laiaõlgne poisivolask, tuhkblondid juuksekahlud silmile tikkumas. Paar tantsu hiljem olid nad ikka veel koos. Neil oli lõbus ja sellele kõhnale ja higisele ei paistnudki lugevat, et naine tast vanem on.
Naine mäletas, kuidas poiss oli talle üle õla rumalusi sosistanud, pehmelt ja soojalt, hingeõhk kõrvetamas naise juukseid, ise kurguhäälselt luksudes ja naerda mügistades.
Poiss ei kartnud teda puudutada, ega osanud vist oma mõju arvestadagi, mistõttu alaline kehaline kontakt naise aegamööda hulluks ajas. Kord oligi ta end välja andnud, kui poiss ujumast tulles liivale viskus ja naine endalegi ootamatult ta veepiiskades sillerdavat abaluud suudles. Siis oli poiss ümber keeranud ja talle arusaamatult otsa vaadanud. Vaikinud.
Sellest kõik õieti algaski. Sellest vaikimisest. Ja ta sügavsinistest silmadest.
Varahommikul oli naine põlvitanud poisi voodi ees ja imetlenud ripsmete varje päevitunud põskedel. Need valgete linade vahelt paljastunud pikad haprad käed-jalad, armilised ja kuldpruunid, kaetud heledate karvaudemetega, tolmused ahvilikud varbad, üle põse padja sisse nõrgunud peenike magus süljenire…
Naine mäletas seda kõike hästi, ning mäletas ka, kuidas ta süda oli magavat poissi vaadates valusalt kokku tõmbunud.
Nüüdki, kus ta juba õpetajaks oli saanud, meenutas mõni vanema klassi poiss talle hetketi elu ilusaimat armastust, aga enam polnud ta kellestki õieti huvitatud olnud. Unistas aina, kuidas poiss ühel päeval ta juurde tagasi tuleb.
Ja… eelmisel õhtul oligi telefon helisenud ning tuttav kähedavõitu hääl küsis: “Tere, kallis, kas igatsesid mu järele?” Naine oli sõnatu, surus vaid käe rinnale, et süda ei lõhkeks. Seesama soe luksuv naerukurin…
Naine tõusis ja läks esikusse peegli ette. Ripsmeid värvides vaatas ta üle pika aja korralikult peeglisse. Katsus sõrmeotstega pisikesi kortse silmanurkades, üritas neid siledaks triikida. Ja järsku tungis teadvusesse selgus, et ta on ju ikka veel kümme aastat poisist vanem. Kas ta kõlbabki enam noorele mehele? Ah, ta ei mõtle sellele praegu.
Naine keerutas kaua peegli ees, proovis kõiki oma ilusamaid riideid selga, siis lesis tund aega soojas lõhnavas vahuvannis, suitsetas ning kogus ennast.
Täpselt kell pool seitse viskas ta rebasenahkse boa ümber õlgade, pani kübara pähe, heitis veel viimse närvilise pilgu peeglisse ja lausa lendas mööda munakivitänavaid kesklinna poole.
Kokkulepitud väikeses kohvikus oli vähe inimesi, naine istus leti äärde ja tellis endale kohvi. See ammuunustatud koolitüdruku tunne oli ootamatult magus. “Ma ootan oma armastatut,” mõtles ta ja naeratas. Liblikad lendlesid kõhus ning ettetoodud kohvi lõhn ajas iiveldama. Käed värisesid kui ta juukseid sättis. “Veel natuke ning ma hüppan püsti ja jooksen minema,” trummeldas meelekohtades.
Samas võttis keegi tal pihast kinni. Süda jättis paar lööki vahele, naine keeras end aeglaselt ümber. Esimesel hetkel tundus mees võõras. Kuid need sügavsinised silmad olid samad.
Nad teretasid teineteist kohmetunult ja mees istus ta kõrvale, asudes innukalt oma vahepealsetest tegemistest jutustama.
Naine vaatas talle otsa, tardunud naeratus näol ja ei kuulnud ühtegi sõna. Issand kui muutunud ta on! Issand kui muutunud ta on…
Mehe tuhkblondid juuksed olid lühikeseks lõigatud, pealegi oli ta endale vuntsid kasvatanud. Tal oli seljas ilus rohekas ülikond, toon-toonis siidlipsuga, käel kallis kuldkell. Temast õhkus meeldivat tualettveelõhna ja kehaehituse järgi otsustades paistis jõusaal üks ta lemmikajaviitekohti olevat. Ta oli kuradi kena mees. Just mees, mitte enam see mänguhimuline katkistes teksades poiss.
Naine tõusis püsti ja hakkas ukse poole minema. Ta nägi küll mehe ehmunud ja imestunud ilmet, kuid ei kuulnud tema küsivaid ja takistavaid sõnu, ainult enda kõrvus kohisevat verd. Kõik oli kuidagi eraldatud, omaette maailmad. Iga maailma ümber oli müür ja mõned müürid olid ka niisama, ilma maailmata. Nimetud hauakivid.
Naine ei leidnud teed. Ümberringi hõljus tuhandeid päikesi. Komistades kodu poole joostes pillas ta oma rebasenahkse boa tänavasillutisele. Rebane tõusis, turtsatas ja silkas metsa suunas.
Kuu oli sel õhtul juustust.

-Torm-

Taeva alla on tõusnud torm. Linnud ja lennukid ei lenda, laevad ei lähe mere lähedalegi. Loomad ja inimesed on pugenud oma soojadesse turvalistesse urgudesse. Kõik on vaikne.
Torm on nii tugev, et puud isegi ei liigu, rohulibledki püsivad paigal. Päike ei paista, pole ei öö ega päev, ainult kuu viskleb taevarannal vasakule ja paremale: “Räägi ära, ütle välja, sosista kõrva, pihi puhtaks oma patune hing…”

Muidugi, et imelik, aga näe, küünlaleek hakkas jälle värelema. Torm suri püstipäi, ning tuuled puhuvad taas nagu mullu ja muistegi.

Luuletus, mille unustasin

Kuidas kirjutada 666
peavad teadma taevased väed
Piljardikuulidena põrklev pimedus
sulged silmad ja sa näed

Kuidas saavutada hingemadalus
kurjusesse keegi niisama ei suubu
Lihtsuses peitubki kavalus
peab vaid olema midagi puudu

Meeleolukas pärastlõuna :D

Kummardusin korrastama sukka
pilk libises maha
Ehmusin nähes porilombis
nägu valget kui vaha
Silmad võõrad ja tulised
verepunane suu
Tõusin ja kohmetusin
olen ilus ju

--

Ole nüüd vait ja ulata hari
pean mõtlema, säilitama rahu
Kõik on ju nii nagu ennegi
me üle vaid laotub see tume vari

Et unustada voodi kitsa ja ühise
tuleb surra, su tulised silmad
ja ettevaatlikud külmad käed
tekitasid minus lõpliku lühise.


--


Muinasjutt

Küsis armsalt hell hea hunt,
hoolitsetud käppades lillepunt:
“Kas tohiksin teid süüa ära?”
(Viisakusele vasta samaga!
Käitu lahkelt vanaga!)
Silmis helkimas pisarasära
“Muidugi, “ Punamütsike naeratas,
hea laps on olla ta roll
ema õpetussõnasid mäletas.
Loll on loll.


--


Sõnad I

Näen kuidas vormivad sõnu su
ilusad huuled
Tummalt vaatan, su häält ma
ei kuule
Rabelen arutult, ennast ei
tunnegi
Su pilk mu hinge rebestas
tunneli


Sõnad II

Kuulen kõrvus sinu sõnu
süda lendab läbi õhu
karjun – püüdke, ta on õrn!
kuid südame kukkudes pragunes põrm.


--

Mida sa räägid, sa tühine mees
Olgu, tule, kuid mina käin ees
Hoia omale käed, ole kaine
Mina olen nüüd perenaine

Siin on rada veidi kaldus
käsi julgelt mulle anna
see on siin ju minu valdus
siin ma olen kuninganna

Oleme kohal, aitab naljast
ära ainult karda ööd
silita mu keha paljast
hommikul sind praena söön


--

Kuulan su valesid
sõnu nii õrnu
tead mis mees
Mine õige põrgu


--

Mitte kunagi enam

Ma tegin seda jälle.
Mõistus pole oma teha.
Kuigi kõik tundub ilmatu hea
rohus alati peidus on reha.

Teinekord olen targem
Hüppan parem auto alla
Enne kui taas armastan
põrgul väravad on valla.

Miks alati teine on parem
Miks alati teine on kenam
Mitte kunagi, mitte iialgi
Mitte kunagi enam


--

Kuule. Mul on ainult süda üks.
ei loovuta sellele trooni,
kes käitub kui oleks too teksaspüks
mu südant mees kandku kui krooni.


--

Tige tiiger

Miks sa tahad mind muuta
ja võtta mult mu viha?
Arvad sa, et suudad?
Mis vastu annad? Iha?

Praegu sa mind alles veerid
kes sulle garanteerib
et kui triipudest lahti lasen
saab miski muu must
kui triipudeta kaslane?
Must…


--

Veini täis pokaalist vaadates läbi
elu on värvikam ja helgem
Riietun lahti, hüvasti häbi
kõrgetel kontsadel käia on kergem

Läbi kuivade silmade elu on ilusam
Läbi musta pitsi siiramad tunded
Kirglikpunaste huultega maitse on magusam
Iseteadvalt targem on xxxden


:P (seal üks teatav perekonnanimi siis. :D )

-Indiaanihobu-

“Kaks kuud pärast ta surma nägin ma seda kummalist hobust esimest korda. Jalutasin metsas ja jäin ühe puu all istudes tukkuma. Ärkasin müksamise peale. Suur must hobune seisis mu kõrval ja vaatas mulle oma suurte kurbade pruunide silmadega otsa. Kuigi olin eluaeg hobuseid peljanud, see loom mind millegipärast ei ehmatanud. Mäletan, et mõtlesin, et hea, et ta mind äratas, muidu poleks ma pimedas enam koduteed üles leidnud. Ta kõndis mu kõrval, kuni metsaveerde jõudsin ja mu kodutalu juba paistma hakkas. Silitasin ta pead ja tänasin teda, mitte kui tublit looma, vaid kui ustavat sõpra. Hobune surus end minu vastu ja hetkeks tundus mulle, et ta silmis helkisid pisarad.” Vanaema jäi vait. Temagi silmad läikisid. Ent ta kogus end kiiresti ja jätkas: “Aga see on muidugi rumalus. Ei teagi, kelle hobune see oli. Küsisin küll järgmisel päeval külarahva käest, aga kellelgil polnud vähimatki aimu mingist kaotatud hobusest. Küllap oli see mõni metsik loom, aga ma ei kujuta ettegi, mis paneb metslooma inimesele nii lähedale tulema. Ja veel nii kartmatult! Läksin veel järgmiselgi päeval metsa otsima, aga ei näinud teda enam.
Aastaid hiljem oli mul üks teine kummaline juhtum samasuguse hobusega, ei tea küll kindlalt öelda, kas see just täpselt seesama loom oli, aga… Tookord olin ma juba abielus ja teie ema, kes oli siis veel pisitilluke tüdrukuke, mängis aias. Kuidas ta aiast välja pääses, ei tea ma tänase päevani, aga ühel hetkel aknast välja vaadates nägin teda eemal tiigi ääres. Ehmatasin hirmsasti ära, kartsin, et ta vette läheb. Aga kui majast välja tormasin ja sinnapoole jooksma hakkasin, nägin võõrast hobust, kes teie ema veest eemale hoidis ja tagasi kodu poole üritas suunata. Mind nähes hakkas laps muidugi kohe minu poole sibama, endal lai naeratus näol ja peas ei vähimatki aimu sellest, kuiväga ta mind just ehmatanud oli. Hobune aga seisis veel pisut aega tiigi juures ja vaatas minu poole. Lehvitasin talle esimeses hämmingus ja noogutasin tänutäheks. Hobune vaatas maha, justkui oleks ta vastu noogutanud, keeras ringi ja kappas metsa poole.
Viimane kord päästis üks hobune minu ja vanaisa elu, see oli alles üleeelmisel aastal, mäletate, kui maja oleks äärepealt põlema läinud. Siis ärkasime kah vanaisaga hirnumise peale üles ja suutsime tule veel ära kustutada, aga hiljem ringi vaadates ei näinud ma küll maja ümbruses ühtegi hobust. Ei tea, mis see oli, võib-olla tõi tuul naaberküla tallidest hääled meieni, aga… “ Vanaema raputas pead ja vaatas kella. “Kuulge lapsed, magamaminekuaeg on juba ammu möödas, miks te mulle ei öelnud?” Ja vastuväidetest hoolimata pidime me hambaid pesema minema.
Enne uinumist tundus mulle, et nägin seinal hobuse varju. Naersin veel endamisi, et näe, vanaema jutud mõjusid närvisüsteemile laastavalt, ent veider tunne tekkis ikka. Lohutasin ennast, et kui mõni hobune ongi läheduses, siis arvatavasti on see vanaema “kapjadega kaitseingel” ja too ei lase meiega midagi halba juhtuda. Ja uinusin rahulikult, vihmasabina ja välkude ja müristamise kiuste.

Pisut eemal, mäekünkal, seisis must hobune vihmasajus. Läbimärg, lakka takerdunud kibuvitsaõiega. Tundus, et ta ootab kedagi.