-Indiaanihobu-

“Kaks kuud pärast ta surma nägin ma seda kummalist hobust esimest korda. Jalutasin metsas ja jäin ühe puu all istudes tukkuma. Ärkasin müksamise peale. Suur must hobune seisis mu kõrval ja vaatas mulle oma suurte kurbade pruunide silmadega otsa. Kuigi olin eluaeg hobuseid peljanud, see loom mind millegipärast ei ehmatanud. Mäletan, et mõtlesin, et hea, et ta mind äratas, muidu poleks ma pimedas enam koduteed üles leidnud. Ta kõndis mu kõrval, kuni metsaveerde jõudsin ja mu kodutalu juba paistma hakkas. Silitasin ta pead ja tänasin teda, mitte kui tublit looma, vaid kui ustavat sõpra. Hobune surus end minu vastu ja hetkeks tundus mulle, et ta silmis helkisid pisarad.” Vanaema jäi vait. Temagi silmad läikisid. Ent ta kogus end kiiresti ja jätkas: “Aga see on muidugi rumalus. Ei teagi, kelle hobune see oli. Küsisin küll järgmisel päeval külarahva käest, aga kellelgil polnud vähimatki aimu mingist kaotatud hobusest. Küllap oli see mõni metsik loom, aga ma ei kujuta ettegi, mis paneb metslooma inimesele nii lähedale tulema. Ja veel nii kartmatult! Läksin veel järgmiselgi päeval metsa otsima, aga ei näinud teda enam.
Aastaid hiljem oli mul üks teine kummaline juhtum samasuguse hobusega, ei tea küll kindlalt öelda, kas see just täpselt seesama loom oli, aga… Tookord olin ma juba abielus ja teie ema, kes oli siis veel pisitilluke tüdrukuke, mängis aias. Kuidas ta aiast välja pääses, ei tea ma tänase päevani, aga ühel hetkel aknast välja vaadates nägin teda eemal tiigi ääres. Ehmatasin hirmsasti ära, kartsin, et ta vette läheb. Aga kui majast välja tormasin ja sinnapoole jooksma hakkasin, nägin võõrast hobust, kes teie ema veest eemale hoidis ja tagasi kodu poole üritas suunata. Mind nähes hakkas laps muidugi kohe minu poole sibama, endal lai naeratus näol ja peas ei vähimatki aimu sellest, kuiväga ta mind just ehmatanud oli. Hobune aga seisis veel pisut aega tiigi juures ja vaatas minu poole. Lehvitasin talle esimeses hämmingus ja noogutasin tänutäheks. Hobune vaatas maha, justkui oleks ta vastu noogutanud, keeras ringi ja kappas metsa poole.
Viimane kord päästis üks hobune minu ja vanaisa elu, see oli alles üleeelmisel aastal, mäletate, kui maja oleks äärepealt põlema läinud. Siis ärkasime kah vanaisaga hirnumise peale üles ja suutsime tule veel ära kustutada, aga hiljem ringi vaadates ei näinud ma küll maja ümbruses ühtegi hobust. Ei tea, mis see oli, võib-olla tõi tuul naaberküla tallidest hääled meieni, aga… “ Vanaema raputas pead ja vaatas kella. “Kuulge lapsed, magamaminekuaeg on juba ammu möödas, miks te mulle ei öelnud?” Ja vastuväidetest hoolimata pidime me hambaid pesema minema.
Enne uinumist tundus mulle, et nägin seinal hobuse varju. Naersin veel endamisi, et näe, vanaema jutud mõjusid närvisüsteemile laastavalt, ent veider tunne tekkis ikka. Lohutasin ennast, et kui mõni hobune ongi läheduses, siis arvatavasti on see vanaema “kapjadega kaitseingel” ja too ei lase meiega midagi halba juhtuda. Ja uinusin rahulikult, vihmasabina ja välkude ja müristamise kiuste.

Pisut eemal, mäekünkal, seisis must hobune vihmasajus. Läbimärg, lakka takerdunud kibuvitsaõiega. Tundus, et ta ootab kedagi.