Minek või tulek? (ehk veel iidseid luuletusi)

Tohutu suures linnas
ühes kõrges majas
elas tüdruk, valuga rinnas
vaatas aknast, väljas sadas

Suured silmad, paksult värvitud
kahvatuks puuderdatud paled
jälgis vihmapiisku värvituid
mõtles mis kõik veel on vale

Tundis tuimalt et
kaela sisse soonib kett
vaatas kõrgelt aknast alla
äkki taevas ta pilgule valla.

Tõusis püsti sättides juukseid
laulis summutades nuukseid
pesi nõud, toad koristas
lõpuks peegli ees seisatas.

Vaatas küll kuid ennast ei näinud
ju ta oli juba ära läinud
lülitas vilistades välja ahju
mõeldes nendest, kellest kahju

Vannitoas pesi end pikkamisi
ripsmetush nirises põskipidi
võttis kaelast-sõrmist ehted
kujutles oma pilti õhtulehte.

Kallas kraanikaussi õlle
pani valge särgi ülle
avas akna vaikuse varjus
ja naeratades väljus.

Keegi kuskil kaugel karjus.





--

Su silmist polnud kunagi
sellist üksildust ma näinud,

Mõtlesin, et alati olid
naerdes ringi käinud.

Su silmad olid kummaliseks
kurvaks niiskeks läinud

Kui ütlesid, et nüüd sa oled
täitsa üksi jäänud.

Aga mind su kõrval ohkamas
sa ikkagi ei näinud…

--



Selsamal hetkel kui uks su järel sulgus
istusin ja kuulasin kuis süda sees mul ulgus
Kuumale kuule kaebasin. Nutta? Naerda? Surra?
Mis saab olla hukatuslikum kui su lubadus uuesti tulla?


--

Maailma metsikuim mees
lamab siin minu kõrval
Ja peale südame
pole tas midagi õrna

Ta sooja urinat kuulata
lebades avasilmi
Trotsides tahtmist vaadata
silmi nii musti ja julmi

Võtta ta kiskjakihvades pea ja
suruda südame ligi
Ta tapmisplaanidest teada
ja loota ometigi.


--

Akna taga sajab vihma
ees taas on üks täiuslik päev
mil välistatud on tunded
armastus hellus ja raev

Mis mõtet on üldse elada
kui aina teeskle ja mängi
ja igal täiuslikul õhtul
lähed üksinda nuttes sängi.


--

Ära palun peida silmi
vaadata võiksin päevade kaupa
nendes peegelduvaid pilvi

Ära palun vaata maha
on see häbi või armastus mis jääb
nende siniste silmade taha

Ära kallis mine ära
ainult sind vajan kesk seda
teesklust pedantsust ja kära

Nüüd oled jällegi purjus ja paha
pealegi keegi vist kusagil rääkis et
sinisilmsed jätavad maha…

--

Kuulates kasside kilavat kisa
ja igatsedes sinu olematut puudet
Laman maas, mu silmas on pisar
ja kirjutan sulle kirglikku luulet.

Laes ja põrandas lahti teen uksed
End puhtasse alastusse rüütan
Küünlavahased keha ja juuksed
Ümber tõukan ja uue süütan

Sõnad on suus kuid välja ei tule
su ilu pimestab see on ime
Kuulatan samme loodan et tuled
Küünal kustub nüüd on pime

Vaikuses kuulen vaid hingamist
Tõuseb ja langeb üks ärevil rind
Niimoodi sinna ma uinungi vist
Ootan mil suudeldes äratad mind.


--


Päike oli loojumas veripunaselt
kahekesi olime maailmas hubases
akna taga oli hundi ulg
ja väike maamaja tunnetas tuld.

Vaatasin vaikides hõõguvat sütt
Kuulsime ukse ees kraapivat sutt
Üminal hagu sa tulle ladusid
rahustavalt ütlesid “”Küllap nad kadusid.”

Ise naersid hambad irvis
märkasin äkki vaid täiskuud ja pilvi
Arusaamine järsk ja võik
Hundiks loodul on ükskõik.

--