-Maailma vapraima rüütli surm-

Kord ratsutas maailma kõige vapram rüütel pärast järjekordset suurt ja võidukat sõjakäiku läbi paksu metsa kodu poole. Õhtu saabudes otsustas rüütel lõkke üles teha ja sinnasamasse ööbima jääda.
Järsku kuulis ta põõsastikust sahinat. Kiirelt varjus ta puude taha ja tõmbas mõõga tupest. Kõrgest rohust hüppas välja jänes, ilmselges surmahirmus põgenes ta tagaajaja eest. Loomast vaid paar sekundit hiljem libises põõsast noor kena tütarlaps, nõtkel ja pehmel sammul nagu metsloom. Silmis jahikirg, vaatas ta otsivalt ringi.
Rüütlit, kes enese varjamise ilusa ilmutuse pärast unustas, märgates tütarlaps võpatas ja tahtis tagasi võpsikusse pageda, kuid rüütel viskas neiu hirmunud nägu nähes mõõga maha ja hüüdis: “Oota! Ma ei tee sulle halba!”
Kartuses kaunitari kaotada, ulatas ta näitsikule ettevaatlikult oma käe. “Sa võid mu lõkke juures magada, ma kaitsen sind.”
Tüdruk vaatas mehe tugevat kogu, mõtles natuke, pea viltu, ja naeratas siis kummaliselt. Ta võttis rüütli soojadest kätest kinni, tunnetades, kuidas tolle erutatud veri kohises. Pikisilmi ootas ta lõkke ääres konutades, et vapper rüütel uinuks.
Kaugel metsasügavuses ulgusid hundid, kuu tõusis suvemusta taevasse ja tüdruku kõht oli väga tühi. Rüütel oli küll julge, vapper ja tark, aga ilu nähes kaotas ta valvsuse.