-Sõber-

Ta jooksis lõõtsutades mööda pimedat alleed, tehes äkilisi pöördeid ja pettemanöövreid, lootes neid maha raputada. Kuid tagaajajad olid suuremad ja vastupidavamad kui tema, jõudes järjekindlalt lähemale. Juba kostiski nende ähvardavaid hääli.
Ta vaatas vilksamisi üle õla ning lisas kiirust, sihiks nurgatagused põõsad. Seal ta siis hinge kinni hoides kükitaski, kui vaenlased täie hooga mööda tormasid.
“Vedas,” mõtles ta ja hakkas ettevaatlikult läbi põõsarägastiku kodu poole sammuma. Või noh, mis kodu see nüüd ikka, lihtsalt üks keldrilobudik, mille omanikud kuskile ära sõitnud. Ega seal halb olnud, ei, seda mitte, aga üksildane küll. Vahest õhtul, kui ta end puuriida kõrvale vanade tekkide vahele kerra oli tõmmanud, unistas ta sõbrast, kes oleks alati temaga. Seniajani polnud ta veel ühtegi sellist leidnud, vähemalt omasuguste seas mitte. Nood pidasid teda liiga inetuks ja küllap oli neil õigus. Kuidas ta lapsena oma silmast ilma jäi, ta enam ei mäletanud. Või siis ei tahtnud mäletada.
Loojuva päikese tulipunane serv paistis üle kidurate pargipuude veel hetke, siis kadus seegi. Ta kõndis tõusvate tähtede all, tuulehood tõid temani salapäraseid lõhnu ja ta küüned krabisesid soojal asfaldil. Rahutus vallutas ta hinge. Mingi imelik ootus oli südames.
Ja äkki see juhtuski. Silmanurgast märkas ta oma selja taga üht väikest kogu, kes talle salamahti järgi hiilis. Ka see loom lonkas ja üleüldse olid nad sarnased. Ainult et tema oli hall, see teine aga must.
Nad nuusutasid teineteist sõbralikult. Edasi läksid nad koos.

Langevate lehtede sajus hullates ja hüpeldes suundusid nad, kaks ühesugust, ta kodukeldri poole. Nad keerlesid teineteise ümber nagu armunud, õhtul istusid kaua kastemärjas rohus ning vaatasid tähistaevast. Kõik oli nii ilus ja õdus.
Viimane asi, mida ta enne magamajäämist tundis, oli teise soe keha, mis end talle lähemale surus. Ta nurrus senitundmatust õnnest ja kurbusest. Sest see teine, see must, oli ta enda vari. Ta ainus sõber oli näinud ta nukrust ning üksildust ja tulnud…