-Probleem-

“Need mõtted ajavad mu hulluks. Ma ei suuda niimoodi elada, “ Tom oigas ja ajas end diivanil istukile. Tundus, nagu oleks pea täis pakse ahneid tõuke, kes trügivad ja vingerdavad ja otsivad väljapääsu. Ta tuikus peegli ette ja vaatas ennast, toetades lauba vastu külma klaasi.
“Sissevajunud põsed, sinised silmaalused, lõhkikuivanud huuled… Ja see õudne hullumeelse pilk! Ehh, kallis Tom, ei saa sa enam eales näitlejana tööd…” pomises ta mornilt. Peegel purunes juba teise peahoobi järel. Tom istus põrandale ja soigus tasakesi.
Pool tundi hiljem helises uksekell. Tom hiilis mööda seinaääri ukse juurde, kuulatas, pea ärevalt viltu ja kohmas: “Kes on? ” Vastust kuuldes avas ta kiirelt ukse. Ootamatu külaline oli Tomi parim sõber, kellega nad juba mitu kuud kohtunud polnud. Sõber seisis ukselävel ja naeratas veel paar minutit lollakalt, enne kui küsida taipas: “Mis sinuga juhtunud on?!”
Tom tiris sõbra kättpidi tuppa, lükkas ta diivanile istuma ja rääkis talle oma murest. “…Kas sa saad nüüd aru, et mul pole valikuvõimalust? Ma lihtsalt pean surema. Ei suuda enam minutitki neid mõtteid kannatada.” Sõber silmitses masendunult põrandavaipa ja noogutas. Sõnu ta ei leidnud.
Tom suitsetas ahnelt ja vehkis kätega. “Nädal aega tagasi tahtsin end üles puua, aga endine abikaasa sattus peale ja “päästis” mu ära. Eile läks asi päris hulluks ja ma jooksin auto ette… Autojuht, vaene lollike, keeras masina vastu puud ja sai kohapeal surma. Kui ta ainult teaks… “ Ta naeris jõhkralt, haaras järsku peast ja tõmbus kägarasse. “Hakkab jälle peale,” sosistas ta õudusega. “Aita! Palun, tapa mind!”
Sõber tõusis, avas värisevate kätega ukse ja ütles väga vaikselt: “Hea küll. Lähme.” Tom hüppas püsti, jooksis baarikapi juurde ja jõi poolikust viskipudelist kulinal. Pani viski kappi tagasi kümnete tühjade pudelite sekka ja pöördus ukse poole. Mõtles veidike ja võttis pudeli kaasa.
Mere äärde jõudsid nad alles õhtul. Päike kippus juba loojuma ja taevas lainetas veriselt. Sõber ei olnud terve sõidu ajal ühtki sõna öelnud, ta vahtis vaid mornilt autoaknast teele. Tom oli purjus ja jorutas laulda: “Mu paaarim sõõõõber tapab mu…” Ja teise etteheitva pilgu peale: “Arvesta, et see on niikuinii sinu viimane teene mulle.” Nad olid oma vanas lemmikbaaris probleemi üle arutlenud ja otsustanud, missugune on kõige kindlam viis inimest tappa. Ja muretsenud vajaminevad vahendid. Ainus tingimus Tomilt oli, et see peab juhtuma ootamatult.
Nad kakerdasid rannal ja rääkisid vanadest headest aegadest, naersid nagu oleksid nad taas teismelised. Tom vaatas parajasti kailt merele, kui ta järsku maha kukkus ja mitu ringi tehes põse mingi kivinuki otsa katki kriimustas. Sealtsamast maast vaatas ta ka üles oma sõbra poole. Too seisis, vanaaegne kaunistustega mõõk käes ja jõllitas teda. Sõbra selja tagant kailaudadelt paistis Tomi tagi, mille varrukast ulatus välja kellegi käsi. Käekellalt peegelduv valgus pimestas Tomi hetkeks. Ema kinkis talle selle kella koolilõpetamise puhul… Tom tahtis tõusta, kuid ei suutnud.
Viskipudel voolas tobedalt mulksudes kivikeste vahele tühjaks.
“Jumal küll, mis juhtus?” küsis Tom hämmeldunult. Verd nähes mõistis ta isegi. “Ma ei surnudki ära?! Kuidas saab see võimalik olla? Kuidas saab see võimalik olla?! Oo, mu jumal, tee ometi midagi! Tee midagi!” karjus ta ahastades. Sõbra nägu moondus, ta oli mõne hüppega Tomi juures ja… lükkas ta jalaga kaiäärelt merre. “Ole sa tänatud, truu sõber,” mõtles Tom tänulikult. Ta silme ees hüplesid punased ja sinised rõngad ning maailm vajus keereldes pimedusse. Ja siis… Nägi ta kalu ja merekasve ja kivikesi… Ja tal hakkas tasapisi õudne.