-Armastuse lõpp-

Tüdruk lösutas tol õhtul auto tagaistmel ja jõi õlut, pea mehe süles. Ta mustad juuksed katsid siivsalt nagu seelik mehe paljaid põlvi. Tüdruk meenutas, kui kaunilt oli nende suhe alanud. Kui romantiliselt. Lilled, pikad jalutuskäigud… Oh jaa. Esimene kord, mil mees teda lõi, oli ta iseennast süüdistanud, aga ajapikku… Tüdrukut läbistas külm värin. Ta kuulatas hetkeks oma vaistu ning heitis siis pilgu tahavaatepeeglisse. Oh pagan! Ta hakkas kõva häälega rääkima, nagu ikka, kui endast välja läks. Mida kiiremini ja rõõmsamalt, seda rohkem see teda rahustas.
“Oi, kassanäe! Millegipärast meenutavad politseiautod mulle alati seda nõida, kel kanajalgadel maja oli. Autod ju mürisevad.” Hääletult seilas sinivalge auto neist mööda, aknast põrnitses kullipilguga vuntsikandja ja keegi huulivärviv blondiin.
Tüdruk hakkas lõbustatult naerma. “Mul on tunne, et nad on siinkandis samal põhjusel, miks meiegi algselt. Lehvitame!” Ta puudutas mehe pluusikäist. “Kuuled? Lehvitame.”
Kullipilk mühatas sellise totra poolehoiuavalduse peale tigedalt ja lisas gaasi, nii et põhjamaine neidis ta kõrval endalegi ootamatult hulga eksootilisema välimuse sai.
“Kui oled närvis – naerata. Kui sul midagi varjata on, siis pane see kõige nähtavamale kohale. Või veel parem – lehvita sellega. “ Ta lasi mehe varrukast lahti ja ootas, kuni ametiauto oli silmapiirilt kadunud. Tüdruk tõstis käe üles ja vaatas oma küüsi. Need olid pikad ja teravad. Punaseks värvitud. “Olen ikka lahe eit küll,” mõtles ta. “Kui ma pisut kontsentreeruks, võiksin pilguga autokatusesse akna saagida, et kuud ja tähti näha. Neidsamu, mida see loll mees mulle tuua ei tahtnud. Häh!” Ta urgitses tagitaskust peegli ja kohendas huulevärvi. Seejärel võttis tagaaknalt mehe suitsupaki ning läitis sigareti. Ta pahvis seda närviliselt, raputades tuhka esiistmele. Sinna ta niikuinii enam ei istu.
“Ega sa ju pahanda?” küsis ta mehelt plikalikul häälel ja pahvatas siis rämedalt naerma. “Ei noh, lausa pisarad tulevad silma!”
Tüdruk torkas jalad läbi lahtise akna välja ja kõlgutas neid meenunud meloodia taktis. “Con Te Partiro…” Laul plaadilt, mille mees eelmisel õhtul vastu seina puruks viskas. Siis oligi ta otsustanud.
“Miks küll elu nii imelik peab olema? Isegi surra ei saa siis, kui ise tahad. Mõned vanused sobivad, mõned üldsegi mitte. Näiteks 21 on ilus vanus suremiseks, 22 jälle mitte. 24 oleks kohe äärmiselt ebaviisakas, aga 25-selt – palun.” Ta ajas end istukile ja tegi autoukse lahti. Enne väljumist patsutas ta mehe karedat põske oma küünistes käega ja teatas: “Ehk kunagi kohtume veel, kallis. Praegu pean ma minema.” Mees vaatas talle tühjade silmadega otsa ega öelnud midagi.
“Ma võin sulle raadio mängima panna,” ütles tüdruk armulikult ja küünitas esiistmele. “Oh, hea lugu,” ta keeras heli põhja, võttis oma õlle ja mehe suitsupaki ning hakkas mööda teed edasi minema. Mahajääva auto rohekas metall kriiskas kuupaistel appi.
Asfalt läikis, oli soe suveöö ja mets teeääres sosistas sadu saladusi. Kuid tüdrukul polnud aega kuulata, temani kostus ikka veel autoraadio. Puusi nõksutades ja aeg-ajalt õlut lonksates läks ta kontsaklõbinal linnatulede suunas. Revolvri viskas ta ühe ristmiku juures sohu. Aga mis tähtsust sellelgi enam.