-Illusioon-

Mees mustas nahas hüppas möirates kõrgele õhku ja maheda, mesikeelse, sisemusse tungiva häälega vaikselt laulma hakates vingerdas ta läikiv ihu rütmiliselt, ning ta metalne lainetus läbistas värinatena mu keha. Kirglikult kutsuvad, haaravad helid panid kõik mu meeled helisema, käed-jalad surisesid justkui lõõmava päikese all. Tundsin ehmatavapaneva selgusega, et meie hinged liitusid, keerdusid ümber teineteise, nautisid koosolemist, sulasid selles kirekuumuses kokku… Joovastus andis tiivad.
Mees mustas nahas sirutas käe… Naelutas oma siniste silmade läbikumavalt hüpnootilise pilgu mu silmadesse. Teadis ta, et see mina olen ? Tajus ta, miks see kõik toimub ? Uskus ta, et ma tulen ?
Ta silmad avanesid ja lõid lootusest õitsele. Ta äratundev naeratus kõrvetas magusalt südamepõhja, kõrvetas valusalt, kõrvetas tuhaks…
Ma nutsin ja olin õnnelikum kui kunagi varem. Lendlesin õhkõrna pulbrina ta kohale ning liibusin ümber jumaldatud kuuma ja higise ihu. Siis alles taipasin õnnevabinatest pooleldi röövitud mõistusega, et see polegi must nahk, mis mu unelmal seljas, vaid hoopis higiga segunenud tohutu tuhakord.
Saavutatud läheduse ülim õnn, egoistlik omanikurõõm hajutas ülejäänud tunded, suudlesin oma olematu suuga mehe metsikuid niudeid ja ümisesin vaistlikult tuttavaid viise, muutes neid hümnideks, oodideks, ülistuslauludeks…
Mees mustas nahas lõpetas oma deemonlikud loitsud, heitis veel viimase melanhoolse pilgu rahva sekka ja lahkus kurva ja väsinuna lavalt, hiilides pimeduse varjus üksindusse.