-Päev-

See oli täiesti tavaline päev. Ilm oli sompus ja vihmane, inimesed mossis ja hallid, nende liigutused väljamõõdetud ning tigedad. Vihmavarjud tilkusid ja autod pritsisid jalakäijate suunas pori. Trollid-bussid hilinesid ja isegi lehemüüjad tundusid putkaklaaside taga reserveeritud.
Majaseinad olid määrdunud ning möirgasid roppusi. Kiirustavad emad oma järellohisevate lastega möödusid neist klaasistunud silmadega. Kell tornitipus oli seisma jäänud, samuti pilved linna kohal.
Üks mees järas hamburgeriputka kõrval, prügikasti juures hot-dog’i ja viskas paberi maha. Joodikud kaklesid ennastunustavalt tühja õllepudeli üle ja noored sekretärineiud istusid soojas kohvikus, juues konjakit, vaadates uneleva näoga aknast välja.
Üks tütarlaps nuttis, üks naeris, üks kass oli auto alla jäänud, üks punastes tunkedes mees üritas teda teeveerde lükata.
Puud olid raagus ja kõnniteed prahised, telefoniputkadel sabad taga. Lillemüüjad külmetasid, aga keegi ei ostnud ühtegi lille, vahest ainult suitsu, mida siis kuskil räästa all närviliselt pahviti.
Üks siniste kätega vanatädi pakkus tänavanurgal odavalt kindaid müügiks, üks uus luulekogu oli poodi ilmunud. Keegi oli just isaks saanud ja ta laup oli murest kipras.
Üks väike hall lind oli tornitrepile pesa teinud, poisikesed juba varitsesid, üks kurjade kulmudega koer varitses juba poisikesi. Mingid nahktagides noormehed varitsesid üksteist.
Linnamüüride vahelt ronis välja sisalik, vaatas ümbrust helendavate silmadega ning üks pisar veeres üle krobelise halli naha. See oli täiesti tavaline päev.