-Saatus-

Birgitit peeti õnnesärgis sündinuks. Juba lapsena oli tal alati õnne. Mänge temaga ei mängitud, sest ta võitis alati, ka keerulisemad tööd-tegemised laabusid ta käes mängleva kergusega. Koolieksamitel õppis ta korralikult selgeks vaid üheainsa pileti, teades, et just see talle satubki. Inimesed armastasid teda ja hoidsid ta lähedusse, lootes, et see pöörane vedamine ka neile külge hakkab.
Ka Birgiti esimene armastus oli kummaline – noormees oli ilus, tark ja andekas, algaja kunstnik, mistõttu teda kõikjal Maalriks kutsuti. Kohe esimesest silmapilgust oli selge, et nad kuuluvad kokku. Nad mõistsid teineteist sõnadeta ja kui vahel harva läksidki riidu, siis juhtus alati mingi veider kokkusattumus, mis nad jälle lepitas. Tundus, et saatus oli nad paari pannud.
Birgit kohtas Suupillimeest esimest korda metsas ja selle aja peale oli ta Maalriga juba kuus aastat käinud. Suupillimees oli seljaga tema poole, istus suure kivi otsas ja mängis suupillil nukrat meloodiat. Birgit seisis hiirvaikselt ja kuulas, kuid siis mees ohkas ja tõusis püsti, märgates põõsaste vahel kohmetunud tüdrukut. “Tere,” ütles Suupillimees. Ta oli üldse vähese jutuga. Birgitit see ei häirinud, kuigi ta oli Maalri ilukõnedega harjunud. Samas ei pannud Maalri kingitud lillebuketid ta südant kunagi niimoodi värelema kui Suupillimehe punutud võilillepärg, mille mees talle tasakesi juustele asetas.
Suupillimees ei olnud inetu, ent õiglustunne ei lubanud teda ka ilusaks nimetada. Tal oli suur suu ja suured kõrvad, ta ise aga pikk ja kõhn nagu kõhuuss. Sellest hoolimata tundis Birgit, et Suupillimehe süda on puhas ja kaitsetu kui õrn lilleõis.
Birgit ei oleks mingi hinna eest Suupillimehele haiget tahtnud teha, aga kui nad järgmine kord ühiste tuttavate juures kokku sattusid, siis peegeldus arusaamisvalu mehe silmadest. Maaler, kes Birgitil käest hoidis, tunnetas omakorda tüdruku kurbust ja üritas ta tuju naljatamisega paremaks muuta. Suupillimees istus omaette eemal nurgas ja jälgis neid masohhistlikult.
Birgit tundis, et midagi on valesti. Ta polnud kunagi varem sellist rahutukstegevat tunnet kogenud ning edaspidi üritas ta Maalrit vältida. Paraku oli nende suhe selline, et kui üks neist kohtuda soovis, siis said nad justnagu kogemata kokku. Tahtmatu telepaatiline side, mis neid ühendas, ei kadunud kuskile. Pealegi, Maaler tajus, et neiuga toimuvad mingid kummalise lood ja seetõttu käitus ta Birgitiga iseäranis hellalt ja armastavalt. Ta oli alati osanud öelda tüdruku jaoks õigetel hetkedel õigeid sõnu.
Birgit ei tahtnud kummalegi mehele kurbust valmistada, aga ta tundis, et Suupillimees, see, kellest ta üldse aru ei saanud ja kes vaevalt ka tema enda tujusid mõistnud oleks, on talle vajalikum kui kõik ülejäänud inimesed kokku. Sõbrannad noomisid Birgitit, nad ei suutnud kuidagi taibata, miks peaks ta igati andeka ja varsti kuulsaks saava Maalri mingisuguse “kaltsaka” pärast maha jätma. Eriti veel, kuna Birgit ja Maaler olid ilmselgelt kokku mõeldud.
Birgit oli segaduses, ta käis kirikutes küünlaid põletamas, mere ääres mõtteid kogumas ja kõndis tundide viisi närviliselt oma väikeses toakeses edasi-tagasi, pidades tuliseid kaitsekõnesid, pikki läbirääkimisi jumalatega. Päevad läksid ja Birgit väsis, ta andis üldsuse survele alla ja hakkas jälle Maalriga kõikjal koos käima. Suupillimeest ei olnud ta pärast pidu enam kohanud ning ta üritas mehe peale mitte mõtelda.
Kord Maalriga kinost koju jalutades märkas Birgit pimedas pargipingil istuvat meest, ja talle tundus, et see on Suupillimees. Tüdruk rebis käe Maalri peost lahti ja tormas pingi poole. Noormees pingil tõstis pilgu ja Birgit taipas, et see on keegi muu. Ta ahmis õhku ja enne, kui Maaler temani jõudis, kukkus ta kokku.

Nädal aega hiljem sai Suupillimees ühe Birgiti sõbrannaga kokku ja kui ta ettevaatlikult ühiste tuttavate kohta küsima hakkas, selgus, et üle-eelmisel õhtul olevat hirmus õnnetus juhtunud. “Kas sa siis ei teagi? Birgit on haiglas, ta kukkus aknaid pestes kogemata alla.”
Suupillimees ei kuulanudki enam edasi, vaid jooksis otse haiglasse. “Kuidas sa kukud, kui õnneseen oled?” arutles ta. Birgiti palat oli kõrgel, viimasel korrusel. “Taevale liiga lähedal,” mõtles Suupillimees ahastades.
Alles neljandal päeval tegi Birgit silmad lahti. Suupillimeest nähes naeratas ta õnnelikult ja teatas tollele, et teda hirmsat moodi armastab. Siis ajas ta oma veeklaasi ümber ja lõi pea valusasti ära ja alles siis taipas, et jumalad halastasid nende peale. Et ta on lõpuks ometi vaba.
Nad elasid metsa sees pisikeses majas, hoov täis väikeseid punapõskseid põngerjaid ja valju naeru. Birgit lõikas alatasa sõrme, kõrvetas prae pannipõhja külge kinni ja komistas igal võimalikul ja võimatul juhul. Ja oli õnnelikum kui kunagi varem.