-Romantiline mees-

Ta oli romantiline mees, armastas küünlavalgel luuletusi lugeda ja käsikäes jalutada.
Ent tüdruk, kes teda armastas, ei olnud õnnelik. Kuigi mees käitus alati väga galantselt ja hoolivalt, tundus tüdrukule, et mees vaid mängib suure armastaja rolli, ilma et ta süda oleks kordki tugevamini põksunud.
Tüdruk hakkas meest jälgima, kuulas tema idüllilisi jutte lapsepõlvest ja kadunud emakesest, uuris ta käitumist ja tegi märkmeid mehe meeleolude kohta.
Lõpuks sai ta mehe mustast südamest aru. Paraku, mõistus ei valitse tundeid, tüdruk armastas meest endiselt. Õnnetu, et mees tema vastu kunagi tõelist kirge tundma võimelinegi pole, rääkimata ühestki muust tõelisest tundest (vaene mees, eks ole ju) otsustas ta asja parandada.
Kui ta mehele teatas, et mägedesse soovib ronima minna, vaatas mees teda äärmiselt imestunult. Ent tüdruk mõistis mehe mänge, ning jutustas talle lüürilisi jutukesi ajaloolistest kohtadest, mis mäeküljel asetsevat ja teatas, et kogu reis saab tohutult romantiline ja meeldejääv olema.
Nii nad läksidki. Mäe kõige kõrgeimasse tippu jõudnud, hakkas tüdruk hetkeks oma plaanides kahtlema, ent armastus mehe vastu oli suurem kui tahe elada. Ta tunnistas mehele, et on õnnetu, sest mees teda päriselt ei armasta. Ja mehe eemale lükanud, astus sammu kaljuserva poole.
Mees ehmatas ja teeskles, et ei saa aru, millest tüdruk räägib. Ta vandus tüdrukule igavest armastust ja palus, et too mõtlematult lollusi ei teeks. “Sa ei jätaks ju ometi mind üksi siia maailma?” anus ta teatraalselt käsi ringutades.
Aga tüdruk oli targem, ta tundis meest liiga hästi. Suletud silmadega astus ta veel sammukese tahapoole. “Hüvasti,” ütles ta väriseva häälega ja vaatas meest veel viimast korda, üritades iga armsat üksikasja südame sügavustesse graveerida. Mehe silmad läksid suureks, ta sirutas käe tüdruku poole…
Kuid oli juba hilja – ainult tüdruku pisarad lendlesid veel õrna vihmana õhus.
Ja siis mees armastas teda. Tõeliselt, kirglikult ja igavesti.