-Leida Labida juhtum-

Leida Labidas oli äärmiselt üksildane 30-le lähenev naisterahvas. Ta elas Lasnamäel, ühetoalises korteris. Kuna ta omaette elas, siis oli tal ka väljakujunenud päevaplaan. Sõbrannad tema elu ei eksitanud, neil olid kõigil mehed ja lapsed ja mitte sekunditki aega, et kuulata ta tagasihoidlikke muresid. Aga ega Leida neist suurt puudust tundnudki, tal olid omad mõtted ning sõbrannade leivahinna-probleemid teda eriti ei kõigutanud.
10-nes juuni oli sel aastal erakordselt soe päev, Leida Labidaski tundis kontoriaknast välja vaadates, et jätaks heameelega selle trükimasina kus see ja teine, ning suunduks linna peale patseerima. Ostaks ehk jäätist, või otsiks üles selle uue riidepoe, millest kõrvalmaja sekretärid rääkisid. Kellaseierid venisid sel päeval uskumatu aeglusega, higi nirises ja sõrmed läksid segi.
Lõpuks sai kell viis. Leida Labidas tõusis, sirutas end ning käis kõrvalruumis dushshi all. Seejärel lõhnastas kõrvataguseid, värvis huuled ja lahkus, lukustades hoolikalt uksed.
Tänav oli täis kiirustavaid inimesi, ta seisatas hetkeks ja lasi suvetuulel ennast jahutada. Nagu alati, ei tundnud ta ka täna midagi muud kui väsimust. Koju minnes sama teed pidi nagu eelmisedki kaks aastat, ostes majaesisest poekesest needsamad tavalised asjad, ronides treppe mööda viiendale korrusele, avades ukse, võttes kingad jalast.
Tükk aega istus ta tugitoolis ja mõtles, mida teha. “Pesen õige homseks selle halli kleidi ära, see pole nii paksust riidest kui pruun,” ütles ta järsku kõva häälega ja läks kapi juurde. Ust avades märkas Leida Labidas esmakordselt, et kõik ta riided olid kas pruunid, hallid, tumesinised või mustad. Mõtted tormasid peas tohutu kiirusega, üks imelikum kui teine. Ta tõstis palavikuliselt rabeledes hilbud kapist välja, ta huuled liikusid. Värisevate kätega kapipõhjas sorides, püüdes midagi leida. Ja seal see oligi – verepunane liibuv sametkleit, patuselt küütlev ja pehme.
Leida Labidas seisis hetke alasti hämaras toas, surudes riiet vastu kuumavat ihu, siis libistas ta kleidi endale selga. Kikivarvul hiilis ta koridori, peegli ette. Tõstis pilgu ja ehmatas – peeglist vaatas vastu keegi teine. Silmad võõrad ja tulised, hõõguvalt kaunid paled, päevitunud keha kirglikpunases embuses… Ta raputas pead, keeldudes uskumast. Juuksenõelad vallandusid, paksud tumepruunid kiharad langesid paljastele õlgadele. Akna all karjusid kassid.
Mustad kingad, eluohtlikud tikk-kontsad jalga, ning Leida lausa lendas majast välja. “Ma olen vaba!” hõiskas hing. Ta viskas pea kuklasse ja ei hoolinud mööduvate naiste vihastest kõõrdpilkudest. Linnatuled kutsusid täna õhtul just nimelt teda.
Neoonsäras kõndides aheldas ta paljude meeste silmad enda külge, nautides näljaseid nägusid, meelega õrritades ja õõtsudes-rappudes. Üks punaselt plinkiv silt tõmbas ta tähelepanu ja sinna baari ta sisse astuski. Inimeste pead pöördusid tema poole ja silmapilguks vakatas jutt. Leida sammus leti äärde ja tellis dringi. Mehed naeratasid, muusika mängis, õhk väreles pingest ja ootusest.
Teda paluti tantsima ja ta läks. Üha uuesti ja uuesti, transsiviivas rütmis võõra mehe higiste himurate käte vahel. Ta tundis end hästi, paremini kui… eales varem. “Like the belle of the ball,” naeris ta endamisi.
Läbi suitsuvine pooluduse pilguga rahvasumma silmitsedes nägi ta ootamatult kellegi heledaid silmi vastu vaatamas. Ta läks üle keha tuliseks ja teadis järsku, et nüüd on see käes, kõik, mida ta iial oodanud on.
Mehe nägu oli ükskõikne, aga silmad hõõgusid, söövitasid, tungisid hingepõhjani. Leida Labidas tundis seda meest. Murdeea pöörastest, kummituslikest unenägudest saadik oli ta seda meest armastanud, teda oodanud. Ja nüüd lõpuks nad kohtusid… Silmside tugevnes, rahvasumm nagu kadus nende ümbert, kui nad teineteisele aeglaselt, raskelt hingates lähenesid. Valitses kõrvulukustav vaikus, esimesed arglikud puudutused panid hinge kinni. Leida haistis mehe tuttavat lõhna, see ärritas ja küttis meeled kuumaks. Kindlate, tuttavlike käte vahel, inimesed ümberringi – Leida Labidas tundis, et enam kunagi ei pea ta üksi olema. Pisarad valgusid silma.
Äkki, välk selgest taevast, keegi naine puudutas Mehe pluusikäist ja küsis:”Kallis, kas te tunnete teineteist?” Mees kahvatas, tõmbus eemale, vaatas kord üht, kord teist naist ja ta näost peegeldus valu.
Leida Labidas kogus end, naeratas tehtult ja valetas ruttu ning usutavalt:”Jah, me käisime kunagi ühes koolis. Oi, aga nüüd on mul küll aeg minna!” Ja ta tormas minema, rebides käe mehe haardest.
Kodutee oli nii pikk ja ilm oli külmaks läinud. Kui Leida Labidas värisedes koju jõudis, nägi ta peeglist jälle sedasama halli nägu, mida tavaliselt. Võlu oli kadunud. Leida pesi end vannitoas nuttes, ripsmetushsh nirises põskipidi, siis pani ta järgmiseks hommikuks halli kleidi valmis, keeras äratuskella seitsmeks helisema ja kustutas tuled. Uni ei tahtnud sel ööl kuidagi tulla, aga vastu hommikut lõpuks saabudes tõi ta endaga kaasa unenäo lendavatest varssadest ja sinililledest. Ja siis helises äratuskell.