-Eikeegi-

Keegi polnud teda kunagi armastanud, võib-olla sellepärast juhtus see kõik. Kohe esimesel tööpäeval oli see mees teda teretanud ja naeratanud. Täiesti tavaliselt, nagu kolleegid ikka. Aga naisele jäi see hetk millegipärast meelde. Mehel olid väsinud-sõbralikud silmad ja ajamata habe.
Terve õhtu oli naine kodus arutanud, miks see võõras nii õnnetu välja oli näinud. Mees ja tema mured osutusid äkki ääretult tähtsateks. Järgmisel päeval viis naine talle kohvi, mees noogutas talle tänutäheks hajameelselt. Mehe ümbruses oli turvaline olla. Naine tajus võõra rahustavat lõhna ja otsis ettekäändeid, et ta läheduses viibida. Ja varsti hakkas ka mees teda märkama.
Tihti sõid nad kohvikus kõrvuti laudades, naeratades ja hääletult “head isu” soovides. Koridoris kohtudes avas mees talle alati ukse. Naine tundis end naisena.
Mõistatuslikult oluliseks sai mees talle, kuigi nad polnud kunagi isegi pikemalt juttu rääkinud. Poes käies unistas naine, mida kõike ta mehele ostaks, missugused kampsunid ja millised magustoidud. Vaatas voodilinu ja idamaiseid vaase. Ja mängukarusid ja lasteriideid.
Eelmisel päeval oli ta äkki tundnud endal mehe pilku. Mees istus oma laua taga, mängis pastapliiatsiga ja vaatas teda endassesüüvinult. Naine punastas pisut. Mees aga vaatas ja vaatas. Telefonihelina peale ta justkui ärkas ja naeratas kohmetunult. Naine oli õnnelik.
Täna hommikul oli ta end erilise hoolega meikinud, lootes, et mees ta õhtul välja kutsub. Päev läbi oli ta ahastava järjekindlusega üritanud mehe silme ette jääda ja õhtu saabudes oli ta lootuse kaotanud.
Välisuksel oli mees talle järele jõudnud, hüüdnud: “Oodake!” ja tema juurde jooksnud. Naise süda pidi äärepealt seisma jääma. Mees naeratas taas oma väsinud silmadega ja soovis talle ilusat aastavahetust. Ning siis jooksis ta edasi kellegi tundmatu naise juurde. Kui mees naist suudlema kummardus, keeras ta pea ära.
Ja nüüd, kell neli öösel, kössitab ta pimedas toanurgas ja nutab südantlõhestavalt ja lõputult. “Kui keegi sind ei armasta, pole sind olemaski,” kummitab teda vana salmikute lööklause.
Ta on nutnud õhtust saadik, surudes end nurka nagu pime koer. Kõigutades end edasi-tagasi ja piinates end kujutlustega mehest ja sellest võõrast naisest. Nutnud, mõeldes, kuidas ta saigi olla nii rumal ja arvata, et mees teda! armastada võiks. Kui kaunis oli see tundmatu naine! Ohh…
Ta ajab end vaevaliselt jalule ja komberdab vannituppa. Peegelpilti nähes tuleb uus nutukramp, kuid jahe vesi kustutab veel hõõguvad söed. Siis läheb naine voodisse, tõmbab teki püüdlikult kurguni ja paneb käed korralikult rinnale risti. Silmad valutavad pisut ja põsed tulitavad, aga see ei loe. Ja siis ei tunne ta enam oma keha, ainult süda kuumab rinnus nagu veritsev-valus piitsavorp. Ta hoiab hinge kinni, lootes, et see aitab. Suu lahti, kange kui koolnu, üksainus suur valu.
Ja siis hakkasid ta piirjooned vaikselt hajuma. Hommikuks oli voodi tühi.