-Muinasjutt-

Prints ärkas koputamise peale. Ta tõmbas hommikumantli selga ja avas silmi hõõrudes ukse. Seal seisis Hobune. “Tere hommikust, Teie Majesteet!” ütles Hobune aupaklikult kummardades. “Teile tuli kiri.”
“Tere, tere,” vastas Prints sõbralikult ja võttis kirja oma kätte, asudes seda lahti tegema. “Tule sisse.”
Kuni Prints kirja luges, küpsetas Hobune pannkooke. Kui koogid ja tee valmis said, istusid nad lauda ja sööma hakates rääkisid juttu. “See kiri,” alustas Prints ja pani pannkoogile moosi peale. “On naaberkuningriigist. Kuningas palub mu abi, sest tema tütar on ühe tobeda Lohe poolt nii ära hirmutatud, et ei julge enam lossistki väljuda. See Lohe pidavat hommikust õhtuni ümber lossi luusima, akendest sisse vahtima ja ninast tuld purskama. Mina peaksin temaga võitlema, et ta sealtkandist ära läheks.”
Hobune vangutas kahtlustavalt pead. “Need Lohed on vahest üsna metsikud, see temp võib eluohtlikki olla.”
“Printsess tuleb ju päästa. See on iga korraliku Printsi kohus- oma elu jooksul vähemalt üks Printsess päästa, “ ja Prints pani mõõga otsustavalt vööle.
Varsti olidki nad sõiduvalmis, Prints vinnas oma suure musta kohvri ka Hobuse selga ja nad ratsutasid naaberkuningriigi poole.
Üsna pea hakkaski metsa vahelt üüratu valge loss paistma. Valvurid juhatasid Printsi otse kroonisaali. Hiiglaslikul sametiga kaetud troonil istus Kuningas ja sõi keedumuna. Väiksemal troonil kohe suure trooni kõrval, istus silmipimestavalt kaunis neiu. See oligi Printsess ja Prints armus temasse esimesest silmapilgust.
Kuningas aga lakkus sõrmed puhtaks ja teatas kajaval bassihäälel: “See Lohe ajab meid hulluks. Ilmselt armus ta Printsessi ja nüüd muudkui hiilib siin ümbruses ringi, lootes teda näha. Kujutad sa ette, mismoodi 20-tonnine Lohe hiilib?! Pealegi on ta kõik roosipõõsad lossi ümbert oma hingeõhuga ära kõrvetanud. Saad sa ta siit minema kihutada?”
Natuke aega oli saalis vaikus, siis müksas Printsess Kuningat. Kuningas mühatas: ”Mis? Kus? Aa, õigus jah. Vastutasuks saad mu tütre käe ja pool kuningriiki. Nii, nüüd on vist küll kõik.”
Prints köhatas hääle puhtaks ja vastas õige asjalikult:” Eks ma proovin.” Printsess naeratas talle malbelt ja ütles:” Olge ettevaatlik.”
Prints kohmetus, ta kõrvad värvusid peetpunaseks ja ta pidi lahkudes omaenese jalgade otsa komistades peaaegu ninali kukkuma.
Prints ja Hobune kinnitasid lossiköögis keha ja asusid seejärel ümberkaudsetest metsadest Lohet otsima. Nad leidsid ta ühelt lähedaselt künkalt puu najale nõjatudes unelemast, rohukõrs suus. Prints hiilis vaikselt temani, tõmbas mõõga välja ja hüüdis: “Haa, käes!”
Lohe tegi ühe silma lahti ja küsis uudishimulikult Printsi poole kõõritades: “Misasi sul käes on?” Prints vaatas abitult ringi ja vastas totakalt naeratades: “Käes… on mul… mõõk.” Lohe tegi teise silma ka lahti: “No ja mis see minusse puutub?”
“Ma tulin ütlema, et sa Printsessi rahule jätaks.”
“Vat ei jäta, sinu kiuste ei jäta!”
“Jätad jah!”
“Ei jäta!”
“JÄTAD!”
“EI JÄTA!”
Hobune hoidis eemal peast kinni. Vaidlejad olid mõlemad natuke aega vait, siis ütles Prints: “Ma abiellun Printsessiga ise.”
“Ei abiellu,” arvas Lohe.
“Abiellun, küll sa näed!”
“Ega ei abiellu ikka küll!” pani Lohe käed puusa. Jälle valitses vaikus.
Prints ohkas ja istus ühele kivile. “Mis me siis teeme? Me ei saa ju lõpmatuseni siin istuda ja vaielda?!”
Lohe sügas sabaotsaga pead. “Äää,” ütles ta. “Mängime linnade põletamist? Kes võidab, saab Printsessi endale. Nõus?”
“Nõus, “Prints tõusis püsti, pühkis püksitagumiku puhtaks ja tõi Hobuse juurest oma kohvri. Kohvris oli palju igasugu vajalikke asju- habemeajamismasin, paar puhtaid aluspükse, katkine seinakell ( mida ta ära ei raatsinud visata ), jaanalinnusulg, pakk kohviube, tekikott, raamatud, termos kisselliga, vanad villased sokid ja pool hamburgeri, mille Prints mühatades minema viskas. Siis leidis ta kaardid ja pani kohvri kinni. Hobune hakkas kohtunikuks, tema segas ja jagas kaardid. Mäng oli pingeline. Kord oli õnn Printsi, kord Lohe poolt. Väljas hakkas juba pimenema, kui lohel kaardid otsa lõppesid.
“Hurraa!” hõiskas Prints, hüppas püsti ja lõi pea vastu puuoksa ära. Pea kõmises. Lohe purtsatas naerma, aga ta naer vaibus sedamööda kui ta taipas, et on Printsessi kaotanud. Ta tõusis, ütles: “Olgu peale siis. Saage õnnelikuks!” ja taarus raskel sammul metsasügavusse. Prints hõõrus muhku pealael ja mõtles endamisi, et sellest suurest mossitavast tüübist on isegi natuke kahju. Aga kuidas saab ühel muinasjutuprintsil Lohest kahju olla?! Mis jutt see selline on! Niisiis tegi Prints südame kõvaks, korjas kaardid kokku, pani kohvrisse ja ratsutas tagasi lossi.
Printsess istus aknal ja vaatas lähenevat Printsi suurte silmadega. Prints vehkis juba kaugelt taskurätiga ja karjus ootamatu luuleanniga: “Kallim, ruttu valmis end sea, varsti pulmad meil, seda tea!” Printsess kihistas õnnelikult naerda ja jooksis rõõmsat uudist papale teatama. Kuningas kehitas õlgu ja ütles pulgakommi suhu pistes: “Etskae, poleks sellest kiitsakast poisiklutist niisugust julgust oodanudki.” Printsess kinkis isale ühe etteheitva pilgu ja jooksis Printsile vastu.
Kahe päeva pärast olidki pulmad. Printsessil oli seljas imeilus lumivalge siidkleit (ta paistis eemalt vaadates nagu vahukoorekook ), Prints oli taevasinisesse rõivastatud ja nad nägid mõlemad väga kaunid ja õnnelikud välja.
Suures lilledega kaunistatud lossisaalis istusid ka Hobune, valge lips lakas ja nina heldimusest taskurätikus, ning Lohe, kes oli Printsi soovitusel Kuninga teenistusse võetud, et ta hommikuti lossi lugematud ahjud küdema puhuks. Selle eest lubati tal lossis elada, süüa, niipalju kui ta jaksab ja talviti kudus Printsess isiklikult talle hiiglasuured triibulised sokid. Hiljem selgus ka tõsiasi, et ta oli oivaline lapsehoidja Printsi ja Printsessi, kes siis olid juba Kuningas ja Kuninganna, väikestele käharpäistele ja punapõsksetele jõnglastele, kelle jaoks oli parim ajaviitmismoodus maailmas Lohe seljas ratsutamine ja liugulaskmine.
Ja kui nad juhuslikult surnud pole (ja seda nad pole, sest nägin neid alles hiljuti Nõmme turul hapukapsast ostmas), siis elavad nad sama õnnelikult veel siiamaani.