-Linnud-

Ilmad hakkavad soojemaks minema ja tüdruk tunneb end jälle elavana. Lumelörts ei takista enam käimist, tüdruk tajub ülimat õnne, kui saapad kõnniteel pahkluudeni mutta vajuvad.
Ta jookseb varahommikul linnaväljakule, lihtsalt selleks, et näha, kuidas linnud ehmunult laiali lendavad. Vahel kujutab ta ette, et need tuvid viivad ta armsamale teateid. Laskuvad ta aknalauale ja toksivad nokaga klaasile ning mees teab pilku tõstmatagi, et teda armastatakse ikka veel.
Tüdruk kõnnib mööda linnatänavaid, teeb silmad pärani lahti, et seda Aega Enne Päikesetõusu temasse rohkem mahuks. Ta ajab pea kuklasse ja keerutab ennast uimaseks.
Siis läheb ning ostab ühe tulipunase roosi. Roos maksab palju, aga taskust otsitud sentidega koos saab ta vajaliku rahasumma kokku. Tüdruk hoiab oma roosi nagu püha reliikviat, kaitstes teda ümberringi trügivate ja kiirustavate inimeste hoolimatuse eest. Tajub kõigi meeltega ohtu. Ta surub silmad nii kõvasti kinni, et valus hakkab ja mõtleb enda ümber seinad. Nüüd võib edasi minna.
Päike tõusis.
Tüdruk seisab mäe otsas ja tema juuksed on valguses leekivpunased, justkui põleksid nad algava päeva auks. Ohverdusena. Hulkuvad kassid istuvad kõikjal ta jalgade juures nagu kummardav rahvasumm, alamad ümmardamas oma valitsejannat. On ta ju isegi punase kassina kallima varjus hiilinud, öösiti voodipeatsis ta und valvanud.
Tüdruk naerab laginal. Ta silmamunad on valged ja valged hoopis sinised. Neid varemeid oma pahupidi kummalise pilguga vaadates tärkab temas taas armastus. Tunded kerkivad keereldes pinnale nagu uppunud kevade saabudes.
Mees… Mida ta praegu teeb? Istub kodus laua ääres, jalad keeratud ümber toolijalgade ja joob teed, ise aknast välja vaadates. Nad näevad ühte ja sedasama taevast… Süda sulab sees.
Tüdrukule meenub, kuidas ta oli kord riietega merre tormanud, silmates kallimat suplemas. Ta oli kärsitu, ei suutnud ühtegi sekundit oodata, et mehega kokku puutuda. Juustesse oli kalu kinni jäänud. Jälle vale.
Tüdruk tunneb ennast hästi. Ta teab, et kui ta väga tahab, võib ta lendu tõusta. Lennata soojale maale, kassid halli triibuna järel. Kassid ei saa temast aru, aga jumaldavad sellegipoolest.
Tüdruk otsib ahelaid, otsib veskikivi kaela panemiseks, sest taevas ootab, sest taevas meelitab, saates talle paitavaid, hellitavaid kiiri, mis ta juuksed süütavad.
Tüdruku silmad läigivad, soolased pisarad püütakse keeleotsaga kinni. Tuulehoog heidab roosi kroonlehed talle näkku. Pakub majesteetlikku taskurätti.
Tüdruk sammub vanade lagunenud majade vahel, viipab suuremeelselt roosivarrega, justkui oleks see võlukepp, millega õnne jagatakse. Majad kummardavad aupaklikult mööduvale inimesele.
Tüdruk jõuab ringiga tagasi linnaväljakule. Nüüd on seal juba palju teisigi inimesi. See ei häiri.
Tüdrukul on ainult natuke häbi nende majade, postide, tänavanurkade, kivide ees. Neid ei pane keegi tähele. Minnakse lihtsalt mööda.
Tüdruk läheb väljaku keskele, laskub põlvili, pannes kõrva vastu maad. Kuulatab. Ei kostagi midagi. Keegi isegi ei vannu.
Püsti tõustes avastab ta, et rahvast on juurde tulnud ja ta ei pääse enam liikuma. Inimeste vahele kiilutuna näeb ta ainult tükikest sinist taevast oma pea kohal ja ühe pilve sakilist äärt. Vaikus teeb kõrvadele haiget.
Linnud surevad, nende tiivad murduvad alla kukkudes nagu vihmavarju ribid vastutuules. Suled vajuvad pehme tekina hämmeldunud inimmassi peale.
Kell lööb kümme. Võõras kiilaspäine mees trügib hoolimatult läbi inimeste, tõstab tüdruku hapra keha üles, surub vastu rinda nagu tüdruk ennist roosi oli surunud, ja viib ta väljaku servale.
Nad vaatavad tagasi. Väljak on tühi. Mees teeb aeglaselt suu lahti, ajab ettevaatlikult keele suust välja. Keele peal on liblikas. Värviline ja elus. Tüdruk rõõmustab lapsikult.
Ust roostes võtmega avades loodab tüdruk salaja, et keegi ootab teda. Aga kodu on tühi nagu ta alati on olnud. Põrandalauad on lahti.
Tüdruk läheb käsi pesema. Üks käsi on mullane, teine jälle veidi roheline. Ja sõrmusest on kivi ära kadunud.
Päike pimestab läbi lahtise akna. Tüdruk teeb paar tantsusammu, mõeldes oma armastatust. Kuidas võib ühte meest jumaldada! Südames on lõhkemiseni armastust, ta ei jaksa seda enam kanda. Ära ei anna ka kogu maailma kulla eest.
Ta viskub voodile, tema ikka veel põlevad kiharad siuglevad õhus, kui ta pea padja sisse surub ja salamahti lämbumisele loodab. Miks see küll niimoodi minema pidi? Nutaks kuni surmani…
Äkki kostab nõrk koputus. Tüdruk tõstab võpatades pea. Aknalaual istub valge tuvi.

Tüdruku mees on Kuningas. Ja tema on Kuninga Tüdruk.