-Kakakarla ja Niudenaan-

Kakakarlal oli uutmoodi seeme. Soomest sai. Ainult 50marka.
Seeme oli hallitanud ja haises nirusti, aga Kakakarlale meeldis. Ja Niudenaanile meeldis ka, eriti hommikuti, kui linnud laulsid ja ritsikad ronisid mööda jalasääri.
Niudenaanil oli koer, kelle nimi oli Kummik. Ja Kummik nilpsas oma sooja keelekesega Niudenaani jalge pealt ritsikaid.
Igatahes seemne nimi oli “Soome Seeme” ja alla väikselt kirjutatud “Suomen Siemen” ja veel väiksemalt “Tiritamm.”
Kuna kahel sõbral oli tavaliselt plaanis pühapäeviti juustu riivida ja Papa Pitsasse seda kalli raha eest pakkuma minna, siis võttis Kakakarla ka täna hakklihamasina välja ja asus seda entusiastlikult õlitama.
Niudenaan aga tormas komistades sisse ja kukkus maoli köögipõrandale. End istakile ajades kirus ta oma kurba saatust - nimelt oli ta kindel, et öösiti kahaneb. See tähendab “Suomen Siemen” ja kööki jõudes on ta sootuks imetilluke ja Niudenaan ei leiagi teda aknalaualt hallitamast.
Kakakarla lohutas oma sõpra ja nõnda mõtlesidki nad kahepeale välja, et lähevad otsemaid Tiritamme kasvatama. Ja seda nad järgmisel kuul ka tegid.
Puusadeni mudas mütates jõudsid nad põlluni, mis oli ilus, puhas ja sile. Üks kohalik põldur otsustas neid aidata ja pisut näpunäiteid jagada.
“Kõigepealt...” alustas ta peenutsevalt oma ülikonnapükse kergitades. “ Tuleb Tiritamm otsapidi mulda panna, nelikümmend kaks korda peale hüpata, siis üle vasema õla üks tubli lärakas tatti süljata, ropult paar karmimat sõna öelda ja kodu poole liduma pista, sest Tiritamm kasvab ikka kole kiiresti.”
Kakakarla ja Niudenaan tegid nõnda nagu abivalmis mees oli õpetanud.
Kodu poole plagades kuulsid nad seljatagant õudsat ähkimist ja nad kiirendasid veelgi sammu. Niudenaan tundis juba, et veel natuke ja süda jääb seisma. Viimases hädas kähistas ta Kakakarlale :“Tahaks pissile!” ja Kakakarla, kes sedasorti asju hästi mõistis, jäi paugupealt seisma. Niudenaan jooksis talle tagant täiel kiirusel sisse.
Kui nad teineteisest jälle edukalt eraldunud olid, siis meenus neile jälitaja ja nad haarasid üksteiselt kabuhirmus ümbert, sosistades õrnu ja kirglikke sõprusvandeid. Seejärel märkasid nad, et hirmuäratav ohkimine oli vaikinud ja teekäänaku tagant lähenes neile põldur. “Kas see on teie koer ?” päris ta ja näitas neile end oimetuks jooksnud Kummikut. “Vaatasin, et jookseb teine endal põie välja, kui teile järgi tuhises, siis jäi teeveerele lebama kut lõpnud rebane, ambad irvis. Ja ega te seda vana lolli muistendit ometi uskuma jäänud ?” purtsatas põldur.
Kakakarla, kes sedasorti kommentaare eriti hästi ei talunud, vastas näilise rahuga silmades kuid äärmise kihelusega otsmikupiirkonnas: “ Oh ei, kus te sellega, muidugi mitte, me siin niisama jalutasime pisut.”
“Või nohh...” lisas Niudenaan. “Hullumoodi lidusime rohkem...” ja asetas oma kämbla Kakakarla otsmikule, tundes tema etiketiteadmisi.
Kahjuks jäi Niudenaan tiba hiljaks, ning tema käsi jäi Kakakarla pea ja põlduri kolba vahele. Rämedalt korisedes tõmbas ta käe tagasi. Ta oleks pidanud kiiremini reageerima, teadis ta ju hästi oma sõbra kalduvast segadusse sattunult pusklema kippuda.
Samal ajal teises kohas vaatas Niudenaan maast tärkavat idu. Ja sügas mõtlikult Kummiku kõrvatagust. Ka ritsikad ronisid mööda ta jalataldu, kuid seekord oli Kummikul limpsamisega raskusi, sest tegemist oli maaaluste ritsikatega. Siis aga pistis idu pea mullast välja, liigutas vurre ja sibas minema. “Neh,” köhmas Niudenaan. “Jälle need kuradi ritsikad. Võib-olla on probleem selles, et me selle va Tiritamme hoopis mujale istutasime. “
Ent siis tuligi Kakakarla, lauldes sinist vagunit ja alleaa'd korraga, ning juhtis Niudenaani mõtted teadusele, mida Niudenaan ei teadnud. Kummik aga kaevas maa seest välja põlduri kadumaläinud labida ja lohistas selle kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Varsti saabus öö ja sealsamas kohas, kus enne, kaklesid ikka veel põldur ja Kakakarla. Ja nõutu Niudenaan ei osanud midagi ette võtta. Lõpuks võttis ta kuuri tagant labida ja lõi kaklejad oimetuks. “Viimaks ometi õnnis rahu,” pobises ta.
Samal ajal samas kohas vaidlesid kaks ritsikat selle üle, kas idu on ühe või teise oma. Vaidluse lõpetas suur Mammaritsikas, kes nad õhtusöögile kutsus. Söögiks oli seapraad õuntega ja joogiks peedimahl. Paparitsikas käis aga ümber idu ja arutas, et kas see on nüüd “Suomen Siemen” või “Siemen Suomen.” Pärast pooletunnist mõttemõlgutust läks ta hulluks ja Mammaritsikas viis ta kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Teisel ajal samas kohas hakkas juba lõuna kätte jõudma ja Kakakarla ja Niudenaan pidid koju sööma minema. Ent nad ei läinud. Selle asemel suundusid nad põllule Tiritamme revideerima. Tiritamm oli juba tubli männi kõrgune ja kandis vilju. Viljad olid rasked ja Tiritamm ähkis. Pärimise peale vastas Tiritamm, et tema üldse mitte see nende Tiritamm polevat, tema olevat Tammtiri ja suunduvat kuuri taha. Niudenaan vabandas viisakalt ning pistis nina mulda. Loomulikult selleks, et oma Tiritamme paremini märgata. Ja märkaski - Tiritamm aga punastas sellise ebaviisaka piilumise tõttu ja viskas teda viisuga.
Nüüd oli vähemalt selge, et Tiritamm kasvas. Ja ta kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvaski ära. Kohe täitsa nii ära, et keegi ei märganudki, kui ta juba kuuri taga oli. Ja kuuri taga ta igastahes oli. Kuur oli põllu peal.
Ja Tiritamm muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ning ajas juuri kõikjale põllule, ka kuuri alla. Kuur oli põllu peal.
Kakakarla, Niudenaan, Mammaritsikas, Paparitsikas, nende kaks vastikut varganäost jõnglast ning põldur ja Tammtiri seisid ümber taevasse pürgiva Tiritamme ja vaatasid õudusega, kuidas tema juured nende kuuri järjest rohkem maast lahti kergitasid. Kuur juba ragises kurjakuulutavalt liitekohtadest. Aknad hakkasid puhtalt hirmu pärast värisema ning paiskusid rõhu all kildudena eest. Ja kuur ei olnudki enam põllu peal.
Ja rahvas seisis ja pisarad voolasid mööda nende põski, nad vaatasid õudusega iga hetkega suurenevat Tiritamme, mis muljus veel viimaseid armsaks saanud kuuri jäänuseid.
Veel üks krõks ja kuur oligi tolmuks pudenenud.
Väike abitu jõuk jõllitas tühjusesse, kus laiutas Tiritamm. Jumalik valgus jõudis nendeni koos arusaamaga, et nende viimne pelgupaik oli igaveseks hävitatud.
Ja Niudenaan haaras põrgulikus vihas labida, mis pikutas peenarde vahel, ning virutas ilgema litaka trendika Soome Saatana Seemne pihta. Tiritammest purskus välja 9 liitrit peedimahla ja kaks üleannetut jõnglast värvusid näost õrnroosaks. Mammaritsikas ägestus ning räuskas vihaselt: “ Sinna see peedimahl siis kadus!!! Minge kohe kuuri taha!” Vaikus. Kuuri ju polnud enam põllu peal.
Ritsikajõnglased vahtisid arusaamatult oma emale otsa. Kõik mõistsid, et uus kuur tuleb ehitada ja esmajärjekorras. Ent millest? Põld oli ju tühi.
Järsku ilmus eemalt nähtavale galopeeriv Kummik, kes räsis tugeval Tiritammel pihast ja rebis oma vanadusest nõtrade hammastega tal naba välja. Tiritamm ohkas valjusti ja vajus vilistades põllule.

... Ja siis ärkas Niudenaan köögipõrandal ja hõõrus muhku otsaesisel. Kakakarla irvitas parastavalt.
“Ah mine kuuri taha!” kähvas Niudenaan vihaselt, silmas siis “Suomen Siement” aknalaual ja kahvatas.