Mõned luuletused veel

Kallis võõras mees…
Teie siinolek
mõjub mulle
kummaliselt,

valdab mind
too tobe nõrkus
asjad kukuvad
kildudeks käest,

Kõnegi muutub-
mõtlematu ja
lapsik sõnade jada
vaid tuleb mu suust,

Muu jaoks
ei jätku mul silmi
justnagu ainult
Teid ma näeks,

Teie ümbruses
viibides olen
kui pime, kurt,
loll ja puust…

Kallis võõras mees…
Teie siinolek
mõjub mulle
ülikummaliselt,

ja ma palun Teid
südamepõhjast…
jäädagi igaveseks
siia minuga koos.

--

Ära nüüd, kallis,
sul teesklemiseks pole luba,
tee põlglik nägu,
sul sõpru ja armastust kui muda!

Aga öösel kesk hurmavaid
lõhnu ja pisarais tähti
sind üksinda kuu peale
ulgumas nähti.


--

Sinine Sosinasild

meeles vaid helendav hetk
See põletav puudutus
pisaratest pulbitsev, piinav
nutmaajavalt arglik ja hell
ja su soojad silmad
sosistamas sulneid saladusi
sosistamas sadu sündsusetuid sõnu
mu häbenevatele huultele
mu janunevatele juustele
mu kuumavale kehale
sosistamas siidi ja sinililli
sosistamas sinistest sildadest
sosistamas sinust
sosistamas siiani

--

Kui sinul, sa suur
võimas ja karvane
ükskord hakkab jube,

Kui vajad kedagi,
kes lohutaks, kaitseks
sind, koristaks tube,

Siis pimeduse kaitsva
hõlma all sa tasa
minu juurde tõtta.

Sind hoian ja emban
kuigi ei ulata hästi
su ümbert kinnigi võtta.

Mu õrnade suudluste
all katkeb su hirmu-
pisarate ahel,

Sul hakkab hea
ja kindel mu hellade
habraste käte vahel.

Rahunenult hingad
su silmist kaob õud
Ihu kiirgab, on soe

Silitan sind ja sa
lähedki siledaks –
miski enam ei loe.

Ja siis kui su
kõrvad lakkavad
kuulmast linnakära,

Oled nii väike, et
peidan su oma
tagataskusse ära.