-Torm-

Taeva alla on tõusnud torm. Linnud ja lennukid ei lenda, laevad ei lähe mere lähedalegi. Loomad ja inimesed on pugenud oma soojadesse turvalistesse urgudesse. Kõik on vaikne.
Torm on nii tugev, et puud isegi ei liigu, rohulibledki püsivad paigal. Päike ei paista, pole ei öö ega päev, ainult kuu viskleb taevarannal vasakule ja paremale: “Räägi ära, ütle välja, sosista kõrva, pihi puhtaks oma patune hing…”

Muidugi, et imelik, aga näe, küünlaleek hakkas jälle värelema. Torm suri püstipäi, ning tuuled puhuvad taas nagu mullu ja muistegi.

Luuletus, mille unustasin

Kuidas kirjutada 666
peavad teadma taevased väed
Piljardikuulidena põrklev pimedus
sulged silmad ja sa näed

Kuidas saavutada hingemadalus
kurjusesse keegi niisama ei suubu
Lihtsuses peitubki kavalus
peab vaid olema midagi puudu

Meeleolukas pärastlõuna :D

Kummardusin korrastama sukka
pilk libises maha
Ehmusin nähes porilombis
nägu valget kui vaha
Silmad võõrad ja tulised
verepunane suu
Tõusin ja kohmetusin
olen ilus ju

--

Ole nüüd vait ja ulata hari
pean mõtlema, säilitama rahu
Kõik on ju nii nagu ennegi
me üle vaid laotub see tume vari

Et unustada voodi kitsa ja ühise
tuleb surra, su tulised silmad
ja ettevaatlikud külmad käed
tekitasid minus lõpliku lühise.


--


Muinasjutt

Küsis armsalt hell hea hunt,
hoolitsetud käppades lillepunt:
“Kas tohiksin teid süüa ära?”
(Viisakusele vasta samaga!
Käitu lahkelt vanaga!)
Silmis helkimas pisarasära
“Muidugi, “ Punamütsike naeratas,
hea laps on olla ta roll
ema õpetussõnasid mäletas.
Loll on loll.


--


Sõnad I

Näen kuidas vormivad sõnu su
ilusad huuled
Tummalt vaatan, su häält ma
ei kuule
Rabelen arutult, ennast ei
tunnegi
Su pilk mu hinge rebestas
tunneli


Sõnad II

Kuulen kõrvus sinu sõnu
süda lendab läbi õhu
karjun – püüdke, ta on õrn!
kuid südame kukkudes pragunes põrm.


--

Mida sa räägid, sa tühine mees
Olgu, tule, kuid mina käin ees
Hoia omale käed, ole kaine
Mina olen nüüd perenaine

Siin on rada veidi kaldus
käsi julgelt mulle anna
see on siin ju minu valdus
siin ma olen kuninganna

Oleme kohal, aitab naljast
ära ainult karda ööd
silita mu keha paljast
hommikul sind praena söön


--

Kuulan su valesid
sõnu nii õrnu
tead mis mees
Mine õige põrgu


--

Mitte kunagi enam

Ma tegin seda jälle.
Mõistus pole oma teha.
Kuigi kõik tundub ilmatu hea
rohus alati peidus on reha.

Teinekord olen targem
Hüppan parem auto alla
Enne kui taas armastan
põrgul väravad on valla.

Miks alati teine on parem
Miks alati teine on kenam
Mitte kunagi, mitte iialgi
Mitte kunagi enam


--

Kuule. Mul on ainult süda üks.
ei loovuta sellele trooni,
kes käitub kui oleks too teksaspüks
mu südant mees kandku kui krooni.


--

Tige tiiger

Miks sa tahad mind muuta
ja võtta mult mu viha?
Arvad sa, et suudad?
Mis vastu annad? Iha?

Praegu sa mind alles veerid
kes sulle garanteerib
et kui triipudest lahti lasen
saab miski muu must
kui triipudeta kaslane?
Must…


--

Veini täis pokaalist vaadates läbi
elu on värvikam ja helgem
Riietun lahti, hüvasti häbi
kõrgetel kontsadel käia on kergem

Läbi kuivade silmade elu on ilusam
Läbi musta pitsi siiramad tunded
Kirglikpunaste huultega maitse on magusam
Iseteadvalt targem on xxxden


:P (seal üks teatav perekonnanimi siis. :D )

-Indiaanihobu-

“Kaks kuud pärast ta surma nägin ma seda kummalist hobust esimest korda. Jalutasin metsas ja jäin ühe puu all istudes tukkuma. Ärkasin müksamise peale. Suur must hobune seisis mu kõrval ja vaatas mulle oma suurte kurbade pruunide silmadega otsa. Kuigi olin eluaeg hobuseid peljanud, see loom mind millegipärast ei ehmatanud. Mäletan, et mõtlesin, et hea, et ta mind äratas, muidu poleks ma pimedas enam koduteed üles leidnud. Ta kõndis mu kõrval, kuni metsaveerde jõudsin ja mu kodutalu juba paistma hakkas. Silitasin ta pead ja tänasin teda, mitte kui tublit looma, vaid kui ustavat sõpra. Hobune surus end minu vastu ja hetkeks tundus mulle, et ta silmis helkisid pisarad.” Vanaema jäi vait. Temagi silmad läikisid. Ent ta kogus end kiiresti ja jätkas: “Aga see on muidugi rumalus. Ei teagi, kelle hobune see oli. Küsisin küll järgmisel päeval külarahva käest, aga kellelgil polnud vähimatki aimu mingist kaotatud hobusest. Küllap oli see mõni metsik loom, aga ma ei kujuta ettegi, mis paneb metslooma inimesele nii lähedale tulema. Ja veel nii kartmatult! Läksin veel järgmiselgi päeval metsa otsima, aga ei näinud teda enam.
Aastaid hiljem oli mul üks teine kummaline juhtum samasuguse hobusega, ei tea küll kindlalt öelda, kas see just täpselt seesama loom oli, aga… Tookord olin ma juba abielus ja teie ema, kes oli siis veel pisitilluke tüdrukuke, mängis aias. Kuidas ta aiast välja pääses, ei tea ma tänase päevani, aga ühel hetkel aknast välja vaadates nägin teda eemal tiigi ääres. Ehmatasin hirmsasti ära, kartsin, et ta vette läheb. Aga kui majast välja tormasin ja sinnapoole jooksma hakkasin, nägin võõrast hobust, kes teie ema veest eemale hoidis ja tagasi kodu poole üritas suunata. Mind nähes hakkas laps muidugi kohe minu poole sibama, endal lai naeratus näol ja peas ei vähimatki aimu sellest, kuiväga ta mind just ehmatanud oli. Hobune aga seisis veel pisut aega tiigi juures ja vaatas minu poole. Lehvitasin talle esimeses hämmingus ja noogutasin tänutäheks. Hobune vaatas maha, justkui oleks ta vastu noogutanud, keeras ringi ja kappas metsa poole.
Viimane kord päästis üks hobune minu ja vanaisa elu, see oli alles üleeelmisel aastal, mäletate, kui maja oleks äärepealt põlema läinud. Siis ärkasime kah vanaisaga hirnumise peale üles ja suutsime tule veel ära kustutada, aga hiljem ringi vaadates ei näinud ma küll maja ümbruses ühtegi hobust. Ei tea, mis see oli, võib-olla tõi tuul naaberküla tallidest hääled meieni, aga… “ Vanaema raputas pead ja vaatas kella. “Kuulge lapsed, magamaminekuaeg on juba ammu möödas, miks te mulle ei öelnud?” Ja vastuväidetest hoolimata pidime me hambaid pesema minema.
Enne uinumist tundus mulle, et nägin seinal hobuse varju. Naersin veel endamisi, et näe, vanaema jutud mõjusid närvisüsteemile laastavalt, ent veider tunne tekkis ikka. Lohutasin ennast, et kui mõni hobune ongi läheduses, siis arvatavasti on see vanaema “kapjadega kaitseingel” ja too ei lase meiega midagi halba juhtuda. Ja uinusin rahulikult, vihmasabina ja välkude ja müristamise kiuste.

Pisut eemal, mäekünkal, seisis must hobune vihmasajus. Läbimärg, lakka takerdunud kibuvitsaõiega. Tundus, et ta ootab kedagi.

Minek või tulek? (ehk veel iidseid luuletusi)

Tohutu suures linnas
ühes kõrges majas
elas tüdruk, valuga rinnas
vaatas aknast, väljas sadas

Suured silmad, paksult värvitud
kahvatuks puuderdatud paled
jälgis vihmapiisku värvituid
mõtles mis kõik veel on vale

Tundis tuimalt et
kaela sisse soonib kett
vaatas kõrgelt aknast alla
äkki taevas ta pilgule valla.

Tõusis püsti sättides juukseid
laulis summutades nuukseid
pesi nõud, toad koristas
lõpuks peegli ees seisatas.

Vaatas küll kuid ennast ei näinud
ju ta oli juba ära läinud
lülitas vilistades välja ahju
mõeldes nendest, kellest kahju

Vannitoas pesi end pikkamisi
ripsmetush nirises põskipidi
võttis kaelast-sõrmist ehted
kujutles oma pilti õhtulehte.

Kallas kraanikaussi õlle
pani valge särgi ülle
avas akna vaikuse varjus
ja naeratades väljus.

Keegi kuskil kaugel karjus.





--

Su silmist polnud kunagi
sellist üksildust ma näinud,

Mõtlesin, et alati olid
naerdes ringi käinud.

Su silmad olid kummaliseks
kurvaks niiskeks läinud

Kui ütlesid, et nüüd sa oled
täitsa üksi jäänud.

Aga mind su kõrval ohkamas
sa ikkagi ei näinud…

--



Selsamal hetkel kui uks su järel sulgus
istusin ja kuulasin kuis süda sees mul ulgus
Kuumale kuule kaebasin. Nutta? Naerda? Surra?
Mis saab olla hukatuslikum kui su lubadus uuesti tulla?


--

Maailma metsikuim mees
lamab siin minu kõrval
Ja peale südame
pole tas midagi õrna

Ta sooja urinat kuulata
lebades avasilmi
Trotsides tahtmist vaadata
silmi nii musti ja julmi

Võtta ta kiskjakihvades pea ja
suruda südame ligi
Ta tapmisplaanidest teada
ja loota ometigi.


--

Akna taga sajab vihma
ees taas on üks täiuslik päev
mil välistatud on tunded
armastus hellus ja raev

Mis mõtet on üldse elada
kui aina teeskle ja mängi
ja igal täiuslikul õhtul
lähed üksinda nuttes sängi.


--

Ära palun peida silmi
vaadata võiksin päevade kaupa
nendes peegelduvaid pilvi

Ära palun vaata maha
on see häbi või armastus mis jääb
nende siniste silmade taha

Ära kallis mine ära
ainult sind vajan kesk seda
teesklust pedantsust ja kära

Nüüd oled jällegi purjus ja paha
pealegi keegi vist kusagil rääkis et
sinisilmsed jätavad maha…

--

Kuulates kasside kilavat kisa
ja igatsedes sinu olematut puudet
Laman maas, mu silmas on pisar
ja kirjutan sulle kirglikku luulet.

Laes ja põrandas lahti teen uksed
End puhtasse alastusse rüütan
Küünlavahased keha ja juuksed
Ümber tõukan ja uue süütan

Sõnad on suus kuid välja ei tule
su ilu pimestab see on ime
Kuulatan samme loodan et tuled
Küünal kustub nüüd on pime

Vaikuses kuulen vaid hingamist
Tõuseb ja langeb üks ärevil rind
Niimoodi sinna ma uinungi vist
Ootan mil suudeldes äratad mind.


--


Päike oli loojumas veripunaselt
kahekesi olime maailmas hubases
akna taga oli hundi ulg
ja väike maamaja tunnetas tuld.

Vaatasin vaikides hõõguvat sütt
Kuulsime ukse ees kraapivat sutt
Üminal hagu sa tulle ladusid
rahustavalt ütlesid “”Küllap nad kadusid.”

Ise naersid hambad irvis
märkasin äkki vaid täiskuud ja pilvi
Arusaamine järsk ja võik
Hundiks loodul on ükskõik.

--

-Maailma vapraima rüütli surm-

Kord ratsutas maailma kõige vapram rüütel pärast järjekordset suurt ja võidukat sõjakäiku läbi paksu metsa kodu poole. Õhtu saabudes otsustas rüütel lõkke üles teha ja sinnasamasse ööbima jääda.
Järsku kuulis ta põõsastikust sahinat. Kiirelt varjus ta puude taha ja tõmbas mõõga tupest. Kõrgest rohust hüppas välja jänes, ilmselges surmahirmus põgenes ta tagaajaja eest. Loomast vaid paar sekundit hiljem libises põõsast noor kena tütarlaps, nõtkel ja pehmel sammul nagu metsloom. Silmis jahikirg, vaatas ta otsivalt ringi.
Rüütlit, kes enese varjamise ilusa ilmutuse pärast unustas, märgates tütarlaps võpatas ja tahtis tagasi võpsikusse pageda, kuid rüütel viskas neiu hirmunud nägu nähes mõõga maha ja hüüdis: “Oota! Ma ei tee sulle halba!”
Kartuses kaunitari kaotada, ulatas ta näitsikule ettevaatlikult oma käe. “Sa võid mu lõkke juures magada, ma kaitsen sind.”
Tüdruk vaatas mehe tugevat kogu, mõtles natuke, pea viltu, ja naeratas siis kummaliselt. Ta võttis rüütli soojadest kätest kinni, tunnetades, kuidas tolle erutatud veri kohises. Pikisilmi ootas ta lõkke ääres konutades, et vapper rüütel uinuks.
Kaugel metsasügavuses ulgusid hundid, kuu tõusis suvemusta taevasse ja tüdruku kõht oli väga tühi. Rüütel oli küll julge, vapper ja tark, aga ilu nähes kaotas ta valvsuse.

Hirm

Hõljus ähvardavaid varje
õhus tardus appikarje
jäätus purikaks mu ligi
sellega mind tapetigi.


--


Nägin unes, et elada oli kerge
Nägin unes, et armastasid mind
hoidsid mind soojalt ja kindlalt.
Asi seegi.

Reaalsus on vastikult selge
Hingeks on suitsuvine
Kuidas elada olles
Eikeegi
Käed on tühjad. Vaid kindad.
Olen tõeline.

--

Vahet pole.

Sa lähedki EDASI
näen, kuidas vesi tõuseb
isegi mullikesi pole
ainult juuksed paistavad veel

Kõnnin TAGASI
nahk mureneb tasakesi
mingit muret pole
las ma lagunen teel


--


Kass, kes kõndis omapäi

Taas öö, taas siravad tähed
Värvin huuled, võtan tagi ja lähen
mu sõber ja armsam on öö
pimedusest ma araks ei löö
Kuulan mõnuga hääli ja krabinaid
Koerte kauget hauku, armunute sosinaid.

Hei, joodik, mida hõiskab su suu
Tahad mu armuke olla? Fuu
Jäta mind heaga rahule
enne, kui mu veri läeb vahule
Mina käin üksi, mina käin ise
Pihta ei saa täpseimgi vise.

kedagi iialgi ligi ei lase
Kõik on ohtlikud vaenlased
Silmad kas metsikud või tüüned
alati Alati löögivalmis küüned
eemale hoidke, kui öösiti lähen
taas öö, taas siravad tähed



--



Tahtsin ju säästa sind pakaselt-tuultelt
Soovisin aidata, unustades enda
Nõmedaid sõnu vaid pudenes huultelt
teadsin, et alandav oli mu hüüd.
Olin kord näinud üht minevat nõnda
ja teda enam polegi nüüd.
Läksin, sest pidin, mul polnudki valus
Segavalt ränkrasked lumehelbed jalus
Ei, ma ei nutnud, see oli vaid uni
See oli mu silmi sadanud lumi


--

Inspireeritud tüdrukust tänaval

Seisan ja naeratan veel
märg vihmaveest
Rõõmus õnnelik on meel
Ootan ühte meest.

Ootan kaua, ta ei tule
Otsin talle õigustust
Süda mõistust ka ei kuule
Domineeriv värv on must.

Kõikjal kobrutamas muda
hullun vihmahäälest
Tuimalt vaatan välja süda
voolab püksisäärest.

Mõned luuletused veel

Kallis võõras mees…
Teie siinolek
mõjub mulle
kummaliselt,

valdab mind
too tobe nõrkus
asjad kukuvad
kildudeks käest,

Kõnegi muutub-
mõtlematu ja
lapsik sõnade jada
vaid tuleb mu suust,

Muu jaoks
ei jätku mul silmi
justnagu ainult
Teid ma näeks,

Teie ümbruses
viibides olen
kui pime, kurt,
loll ja puust…

Kallis võõras mees…
Teie siinolek
mõjub mulle
ülikummaliselt,

ja ma palun Teid
südamepõhjast…
jäädagi igaveseks
siia minuga koos.

--

Ära nüüd, kallis,
sul teesklemiseks pole luba,
tee põlglik nägu,
sul sõpru ja armastust kui muda!

Aga öösel kesk hurmavaid
lõhnu ja pisarais tähti
sind üksinda kuu peale
ulgumas nähti.


--

Sinine Sosinasild

meeles vaid helendav hetk
See põletav puudutus
pisaratest pulbitsev, piinav
nutmaajavalt arglik ja hell
ja su soojad silmad
sosistamas sulneid saladusi
sosistamas sadu sündsusetuid sõnu
mu häbenevatele huultele
mu janunevatele juustele
mu kuumavale kehale
sosistamas siidi ja sinililli
sosistamas sinistest sildadest
sosistamas sinust
sosistamas siiani

--

Kui sinul, sa suur
võimas ja karvane
ükskord hakkab jube,

Kui vajad kedagi,
kes lohutaks, kaitseks
sind, koristaks tube,

Siis pimeduse kaitsva
hõlma all sa tasa
minu juurde tõtta.

Sind hoian ja emban
kuigi ei ulata hästi
su ümbert kinnigi võtta.

Mu õrnade suudluste
all katkeb su hirmu-
pisarate ahel,

Sul hakkab hea
ja kindel mu hellade
habraste käte vahel.

Rahunenult hingad
su silmist kaob õud
Ihu kiirgab, on soe

Silitan sind ja sa
lähedki siledaks –
miski enam ei loe.

Ja siis kui su
kõrvad lakkavad
kuulmast linnakära,

Oled nii väike, et
peidan su oma
tagataskusse ära.

-Sõber-

Ta jooksis lõõtsutades mööda pimedat alleed, tehes äkilisi pöördeid ja pettemanöövreid, lootes neid maha raputada. Kuid tagaajajad olid suuremad ja vastupidavamad kui tema, jõudes järjekindlalt lähemale. Juba kostiski nende ähvardavaid hääli.
Ta vaatas vilksamisi üle õla ning lisas kiirust, sihiks nurgatagused põõsad. Seal ta siis hinge kinni hoides kükitaski, kui vaenlased täie hooga mööda tormasid.
“Vedas,” mõtles ta ja hakkas ettevaatlikult läbi põõsarägastiku kodu poole sammuma. Või noh, mis kodu see nüüd ikka, lihtsalt üks keldrilobudik, mille omanikud kuskile ära sõitnud. Ega seal halb olnud, ei, seda mitte, aga üksildane küll. Vahest õhtul, kui ta end puuriida kõrvale vanade tekkide vahele kerra oli tõmmanud, unistas ta sõbrast, kes oleks alati temaga. Seniajani polnud ta veel ühtegi sellist leidnud, vähemalt omasuguste seas mitte. Nood pidasid teda liiga inetuks ja küllap oli neil õigus. Kuidas ta lapsena oma silmast ilma jäi, ta enam ei mäletanud. Või siis ei tahtnud mäletada.
Loojuva päikese tulipunane serv paistis üle kidurate pargipuude veel hetke, siis kadus seegi. Ta kõndis tõusvate tähtede all, tuulehood tõid temani salapäraseid lõhnu ja ta küüned krabisesid soojal asfaldil. Rahutus vallutas ta hinge. Mingi imelik ootus oli südames.
Ja äkki see juhtuski. Silmanurgast märkas ta oma selja taga üht väikest kogu, kes talle salamahti järgi hiilis. Ka see loom lonkas ja üleüldse olid nad sarnased. Ainult et tema oli hall, see teine aga must.
Nad nuusutasid teineteist sõbralikult. Edasi läksid nad koos.

Langevate lehtede sajus hullates ja hüpeldes suundusid nad, kaks ühesugust, ta kodukeldri poole. Nad keerlesid teineteise ümber nagu armunud, õhtul istusid kaua kastemärjas rohus ning vaatasid tähistaevast. Kõik oli nii ilus ja õdus.
Viimane asi, mida ta enne magamajäämist tundis, oli teise soe keha, mis end talle lähemale surus. Ta nurrus senitundmatust õnnest ja kurbusest. Sest see teine, see must, oli ta enda vari. Ta ainus sõber oli näinud ta nukrust ning üksildust ja tulnud…