“Need mõtted ajavad mu hulluks. Ma ei suuda niimoodi elada, “ Tom oigas ja ajas end diivanil istukile. Tundus, nagu oleks pea täis pakse ahneid tõuke, kes trügivad ja vingerdavad ja otsivad väljapääsu. Ta tuikus peegli ette ja vaatas ennast, toetades lauba vastu külma klaasi.
“Sissevajunud põsed, sinised silmaalused, lõhkikuivanud huuled… Ja see õudne hullumeelse pilk! Ehh, kallis Tom, ei saa sa enam eales näitlejana tööd…” pomises ta mornilt. Peegel purunes juba teise peahoobi järel. Tom istus põrandale ja soigus tasakesi.
Pool tundi hiljem helises uksekell. Tom hiilis mööda seinaääri ukse juurde, kuulatas, pea ärevalt viltu ja kohmas: “Kes on? ” Vastust kuuldes avas ta kiirelt ukse. Ootamatu külaline oli Tomi parim sõber, kellega nad juba mitu kuud kohtunud polnud. Sõber seisis ukselävel ja naeratas veel paar minutit lollakalt, enne kui küsida taipas: “Mis sinuga juhtunud on?!”
Tom tiris sõbra kättpidi tuppa, lükkas ta diivanile istuma ja rääkis talle oma murest. “…Kas sa saad nüüd aru, et mul pole valikuvõimalust? Ma lihtsalt pean surema. Ei suuda enam minutitki neid mõtteid kannatada.” Sõber silmitses masendunult põrandavaipa ja noogutas. Sõnu ta ei leidnud.
Tom suitsetas ahnelt ja vehkis kätega. “Nädal aega tagasi tahtsin end üles puua, aga endine abikaasa sattus peale ja “päästis” mu ära. Eile läks asi päris hulluks ja ma jooksin auto ette… Autojuht, vaene lollike, keeras masina vastu puud ja sai kohapeal surma. Kui ta ainult teaks… “ Ta naeris jõhkralt, haaras järsku peast ja tõmbus kägarasse. “Hakkab jälle peale,” sosistas ta õudusega. “Aita! Palun, tapa mind!”
Sõber tõusis, avas värisevate kätega ukse ja ütles väga vaikselt: “Hea küll. Lähme.” Tom hüppas püsti, jooksis baarikapi juurde ja jõi poolikust viskipudelist kulinal. Pani viski kappi tagasi kümnete tühjade pudelite sekka ja pöördus ukse poole. Mõtles veidike ja võttis pudeli kaasa.
Mere äärde jõudsid nad alles õhtul. Päike kippus juba loojuma ja taevas lainetas veriselt. Sõber ei olnud terve sõidu ajal ühtki sõna öelnud, ta vahtis vaid mornilt autoaknast teele. Tom oli purjus ja jorutas laulda: “Mu paaarim sõõõõber tapab mu…” Ja teise etteheitva pilgu peale: “Arvesta, et see on niikuinii sinu viimane teene mulle.” Nad olid oma vanas lemmikbaaris probleemi üle arutlenud ja otsustanud, missugune on kõige kindlam viis inimest tappa. Ja muretsenud vajaminevad vahendid. Ainus tingimus Tomilt oli, et see peab juhtuma ootamatult.
Nad kakerdasid rannal ja rääkisid vanadest headest aegadest, naersid nagu oleksid nad taas teismelised. Tom vaatas parajasti kailt merele, kui ta järsku maha kukkus ja mitu ringi tehes põse mingi kivinuki otsa katki kriimustas. Sealtsamast maast vaatas ta ka üles oma sõbra poole. Too seisis, vanaaegne kaunistustega mõõk käes ja jõllitas teda. Sõbra selja tagant kailaudadelt paistis Tomi tagi, mille varrukast ulatus välja kellegi käsi. Käekellalt peegelduv valgus pimestas Tomi hetkeks. Ema kinkis talle selle kella koolilõpetamise puhul… Tom tahtis tõusta, kuid ei suutnud.
Viskipudel voolas tobedalt mulksudes kivikeste vahele tühjaks.
“Jumal küll, mis juhtus?” küsis Tom hämmeldunult. Verd nähes mõistis ta isegi. “Ma ei surnudki ära?! Kuidas saab see võimalik olla? Kuidas saab see võimalik olla?! Oo, mu jumal, tee ometi midagi! Tee midagi!” karjus ta ahastades. Sõbra nägu moondus, ta oli mõne hüppega Tomi juures ja… lükkas ta jalaga kaiäärelt merre. “Ole sa tänatud, truu sõber,” mõtles Tom tänulikult. Ta silme ees hüplesid punased ja sinised rõngad ning maailm vajus keereldes pimedusse. Ja siis… Nägi ta kalu ja merekasve ja kivikesi… Ja tal hakkas tasapisi õudne.
Monday, March 31, 2008
Tuesday, March 25, 2008
Luul.
Pruunid jalad valgel liival
Verised käed tormises taevas
Liikumatuks jäätund tiivad
Purjeis leekivais on laevad
Tuulevahtu segad silmad
Huuled halli hundiga sohu
Pigistama hakkab silmus
Kaevad haua ootad lohus
Kivid räägivad kuulad saad aru
Luikedest lendavaist lugu
Enne kui neelab su lõputu maru
nead veel niutsudes meestesugu
Verised käed tormises taevas
Liikumatuks jäätund tiivad
Purjeis leekivais on laevad
Tuulevahtu segad silmad
Huuled halli hundiga sohu
Pigistama hakkab silmus
Kaevad haua ootad lohus
Kivid räägivad kuulad saad aru
Luikedest lendavaist lugu
Enne kui neelab su lõputu maru
nead veel niutsudes meestesugu
-Saatus-
Birgitit peeti õnnesärgis sündinuks. Juba lapsena oli tal alati õnne. Mänge temaga ei mängitud, sest ta võitis alati, ka keerulisemad tööd-tegemised laabusid ta käes mängleva kergusega. Koolieksamitel õppis ta korralikult selgeks vaid üheainsa pileti, teades, et just see talle satubki. Inimesed armastasid teda ja hoidsid ta lähedusse, lootes, et see pöörane vedamine ka neile külge hakkab.
Ka Birgiti esimene armastus oli kummaline – noormees oli ilus, tark ja andekas, algaja kunstnik, mistõttu teda kõikjal Maalriks kutsuti. Kohe esimesest silmapilgust oli selge, et nad kuuluvad kokku. Nad mõistsid teineteist sõnadeta ja kui vahel harva läksidki riidu, siis juhtus alati mingi veider kokkusattumus, mis nad jälle lepitas. Tundus, et saatus oli nad paari pannud.
Birgit kohtas Suupillimeest esimest korda metsas ja selle aja peale oli ta Maalriga juba kuus aastat käinud. Suupillimees oli seljaga tema poole, istus suure kivi otsas ja mängis suupillil nukrat meloodiat. Birgit seisis hiirvaikselt ja kuulas, kuid siis mees ohkas ja tõusis püsti, märgates põõsaste vahel kohmetunud tüdrukut. “Tere,” ütles Suupillimees. Ta oli üldse vähese jutuga. Birgitit see ei häirinud, kuigi ta oli Maalri ilukõnedega harjunud. Samas ei pannud Maalri kingitud lillebuketid ta südant kunagi niimoodi värelema kui Suupillimehe punutud võilillepärg, mille mees talle tasakesi juustele asetas.
Suupillimees ei olnud inetu, ent õiglustunne ei lubanud teda ka ilusaks nimetada. Tal oli suur suu ja suured kõrvad, ta ise aga pikk ja kõhn nagu kõhuuss. Sellest hoolimata tundis Birgit, et Suupillimehe süda on puhas ja kaitsetu kui õrn lilleõis.
Birgit ei oleks mingi hinna eest Suupillimehele haiget tahtnud teha, aga kui nad järgmine kord ühiste tuttavate juures kokku sattusid, siis peegeldus arusaamisvalu mehe silmadest. Maaler, kes Birgitil käest hoidis, tunnetas omakorda tüdruku kurbust ja üritas ta tuju naljatamisega paremaks muuta. Suupillimees istus omaette eemal nurgas ja jälgis neid masohhistlikult.
Birgit tundis, et midagi on valesti. Ta polnud kunagi varem sellist rahutukstegevat tunnet kogenud ning edaspidi üritas ta Maalrit vältida. Paraku oli nende suhe selline, et kui üks neist kohtuda soovis, siis said nad justnagu kogemata kokku. Tahtmatu telepaatiline side, mis neid ühendas, ei kadunud kuskile. Pealegi, Maaler tajus, et neiuga toimuvad mingid kummalise lood ja seetõttu käitus ta Birgitiga iseäranis hellalt ja armastavalt. Ta oli alati osanud öelda tüdruku jaoks õigetel hetkedel õigeid sõnu.
Birgit ei tahtnud kummalegi mehele kurbust valmistada, aga ta tundis, et Suupillimees, see, kellest ta üldse aru ei saanud ja kes vaevalt ka tema enda tujusid mõistnud oleks, on talle vajalikum kui kõik ülejäänud inimesed kokku. Sõbrannad noomisid Birgitit, nad ei suutnud kuidagi taibata, miks peaks ta igati andeka ja varsti kuulsaks saava Maalri mingisuguse “kaltsaka” pärast maha jätma. Eriti veel, kuna Birgit ja Maaler olid ilmselgelt kokku mõeldud.
Birgit oli segaduses, ta käis kirikutes küünlaid põletamas, mere ääres mõtteid kogumas ja kõndis tundide viisi närviliselt oma väikeses toakeses edasi-tagasi, pidades tuliseid kaitsekõnesid, pikki läbirääkimisi jumalatega. Päevad läksid ja Birgit väsis, ta andis üldsuse survele alla ja hakkas jälle Maalriga kõikjal koos käima. Suupillimeest ei olnud ta pärast pidu enam kohanud ning ta üritas mehe peale mitte mõtelda.
Kord Maalriga kinost koju jalutades märkas Birgit pimedas pargipingil istuvat meest, ja talle tundus, et see on Suupillimees. Tüdruk rebis käe Maalri peost lahti ja tormas pingi poole. Noormees pingil tõstis pilgu ja Birgit taipas, et see on keegi muu. Ta ahmis õhku ja enne, kui Maaler temani jõudis, kukkus ta kokku.
Nädal aega hiljem sai Suupillimees ühe Birgiti sõbrannaga kokku ja kui ta ettevaatlikult ühiste tuttavate kohta küsima hakkas, selgus, et üle-eelmisel õhtul olevat hirmus õnnetus juhtunud. “Kas sa siis ei teagi? Birgit on haiglas, ta kukkus aknaid pestes kogemata alla.”
Suupillimees ei kuulanudki enam edasi, vaid jooksis otse haiglasse. “Kuidas sa kukud, kui õnneseen oled?” arutles ta. Birgiti palat oli kõrgel, viimasel korrusel. “Taevale liiga lähedal,” mõtles Suupillimees ahastades.
Alles neljandal päeval tegi Birgit silmad lahti. Suupillimeest nähes naeratas ta õnnelikult ja teatas tollele, et teda hirmsat moodi armastab. Siis ajas ta oma veeklaasi ümber ja lõi pea valusasti ära ja alles siis taipas, et jumalad halastasid nende peale. Et ta on lõpuks ometi vaba.
Nad elasid metsa sees pisikeses majas, hoov täis väikeseid punapõskseid põngerjaid ja valju naeru. Birgit lõikas alatasa sõrme, kõrvetas prae pannipõhja külge kinni ja komistas igal võimalikul ja võimatul juhul. Ja oli õnnelikum kui kunagi varem.
Ka Birgiti esimene armastus oli kummaline – noormees oli ilus, tark ja andekas, algaja kunstnik, mistõttu teda kõikjal Maalriks kutsuti. Kohe esimesest silmapilgust oli selge, et nad kuuluvad kokku. Nad mõistsid teineteist sõnadeta ja kui vahel harva läksidki riidu, siis juhtus alati mingi veider kokkusattumus, mis nad jälle lepitas. Tundus, et saatus oli nad paari pannud.
Birgit kohtas Suupillimeest esimest korda metsas ja selle aja peale oli ta Maalriga juba kuus aastat käinud. Suupillimees oli seljaga tema poole, istus suure kivi otsas ja mängis suupillil nukrat meloodiat. Birgit seisis hiirvaikselt ja kuulas, kuid siis mees ohkas ja tõusis püsti, märgates põõsaste vahel kohmetunud tüdrukut. “Tere,” ütles Suupillimees. Ta oli üldse vähese jutuga. Birgitit see ei häirinud, kuigi ta oli Maalri ilukõnedega harjunud. Samas ei pannud Maalri kingitud lillebuketid ta südant kunagi niimoodi värelema kui Suupillimehe punutud võilillepärg, mille mees talle tasakesi juustele asetas.
Suupillimees ei olnud inetu, ent õiglustunne ei lubanud teda ka ilusaks nimetada. Tal oli suur suu ja suured kõrvad, ta ise aga pikk ja kõhn nagu kõhuuss. Sellest hoolimata tundis Birgit, et Suupillimehe süda on puhas ja kaitsetu kui õrn lilleõis.
Birgit ei oleks mingi hinna eest Suupillimehele haiget tahtnud teha, aga kui nad järgmine kord ühiste tuttavate juures kokku sattusid, siis peegeldus arusaamisvalu mehe silmadest. Maaler, kes Birgitil käest hoidis, tunnetas omakorda tüdruku kurbust ja üritas ta tuju naljatamisega paremaks muuta. Suupillimees istus omaette eemal nurgas ja jälgis neid masohhistlikult.
Birgit tundis, et midagi on valesti. Ta polnud kunagi varem sellist rahutukstegevat tunnet kogenud ning edaspidi üritas ta Maalrit vältida. Paraku oli nende suhe selline, et kui üks neist kohtuda soovis, siis said nad justnagu kogemata kokku. Tahtmatu telepaatiline side, mis neid ühendas, ei kadunud kuskile. Pealegi, Maaler tajus, et neiuga toimuvad mingid kummalise lood ja seetõttu käitus ta Birgitiga iseäranis hellalt ja armastavalt. Ta oli alati osanud öelda tüdruku jaoks õigetel hetkedel õigeid sõnu.
Birgit ei tahtnud kummalegi mehele kurbust valmistada, aga ta tundis, et Suupillimees, see, kellest ta üldse aru ei saanud ja kes vaevalt ka tema enda tujusid mõistnud oleks, on talle vajalikum kui kõik ülejäänud inimesed kokku. Sõbrannad noomisid Birgitit, nad ei suutnud kuidagi taibata, miks peaks ta igati andeka ja varsti kuulsaks saava Maalri mingisuguse “kaltsaka” pärast maha jätma. Eriti veel, kuna Birgit ja Maaler olid ilmselgelt kokku mõeldud.
Birgit oli segaduses, ta käis kirikutes küünlaid põletamas, mere ääres mõtteid kogumas ja kõndis tundide viisi närviliselt oma väikeses toakeses edasi-tagasi, pidades tuliseid kaitsekõnesid, pikki läbirääkimisi jumalatega. Päevad läksid ja Birgit väsis, ta andis üldsuse survele alla ja hakkas jälle Maalriga kõikjal koos käima. Suupillimeest ei olnud ta pärast pidu enam kohanud ning ta üritas mehe peale mitte mõtelda.
Kord Maalriga kinost koju jalutades märkas Birgit pimedas pargipingil istuvat meest, ja talle tundus, et see on Suupillimees. Tüdruk rebis käe Maalri peost lahti ja tormas pingi poole. Noormees pingil tõstis pilgu ja Birgit taipas, et see on keegi muu. Ta ahmis õhku ja enne, kui Maaler temani jõudis, kukkus ta kokku.
Nädal aega hiljem sai Suupillimees ühe Birgiti sõbrannaga kokku ja kui ta ettevaatlikult ühiste tuttavate kohta küsima hakkas, selgus, et üle-eelmisel õhtul olevat hirmus õnnetus juhtunud. “Kas sa siis ei teagi? Birgit on haiglas, ta kukkus aknaid pestes kogemata alla.”
Suupillimees ei kuulanudki enam edasi, vaid jooksis otse haiglasse. “Kuidas sa kukud, kui õnneseen oled?” arutles ta. Birgiti palat oli kõrgel, viimasel korrusel. “Taevale liiga lähedal,” mõtles Suupillimees ahastades.
Alles neljandal päeval tegi Birgit silmad lahti. Suupillimeest nähes naeratas ta õnnelikult ja teatas tollele, et teda hirmsat moodi armastab. Siis ajas ta oma veeklaasi ümber ja lõi pea valusasti ära ja alles siis taipas, et jumalad halastasid nende peale. Et ta on lõpuks ometi vaba.
Nad elasid metsa sees pisikeses majas, hoov täis väikeseid punapõskseid põngerjaid ja valju naeru. Birgit lõikas alatasa sõrme, kõrvetas prae pannipõhja külge kinni ja komistas igal võimalikul ja võimatul juhul. Ja oli õnnelikum kui kunagi varem.
Sunday, March 23, 2008
-Kakakarla ja Niudenaan-
Kakakarlal oli uutmoodi seeme. Soomest sai. Ainult 50marka.
Seeme oli hallitanud ja haises nirusti, aga Kakakarlale meeldis. Ja Niudenaanile meeldis ka, eriti hommikuti, kui linnud laulsid ja ritsikad ronisid mööda jalasääri.
Niudenaanil oli koer, kelle nimi oli Kummik. Ja Kummik nilpsas oma sooja keelekesega Niudenaani jalge pealt ritsikaid.
Igatahes seemne nimi oli “Soome Seeme” ja alla väikselt kirjutatud “Suomen Siemen” ja veel väiksemalt “Tiritamm.”
Kuna kahel sõbral oli tavaliselt plaanis pühapäeviti juustu riivida ja Papa Pitsasse seda kalli raha eest pakkuma minna, siis võttis Kakakarla ka täna hakklihamasina välja ja asus seda entusiastlikult õlitama.
Niudenaan aga tormas komistades sisse ja kukkus maoli köögipõrandale. End istakile ajades kirus ta oma kurba saatust - nimelt oli ta kindel, et öösiti kahaneb. See tähendab “Suomen Siemen” ja kööki jõudes on ta sootuks imetilluke ja Niudenaan ei leiagi teda aknalaualt hallitamast.
Kakakarla lohutas oma sõpra ja nõnda mõtlesidki nad kahepeale välja, et lähevad otsemaid Tiritamme kasvatama. Ja seda nad järgmisel kuul ka tegid.
Puusadeni mudas mütates jõudsid nad põlluni, mis oli ilus, puhas ja sile. Üks kohalik põldur otsustas neid aidata ja pisut näpunäiteid jagada.
“Kõigepealt...” alustas ta peenutsevalt oma ülikonnapükse kergitades. “ Tuleb Tiritamm otsapidi mulda panna, nelikümmend kaks korda peale hüpata, siis üle vasema õla üks tubli lärakas tatti süljata, ropult paar karmimat sõna öelda ja kodu poole liduma pista, sest Tiritamm kasvab ikka kole kiiresti.”
Kakakarla ja Niudenaan tegid nõnda nagu abivalmis mees oli õpetanud.
Kodu poole plagades kuulsid nad seljatagant õudsat ähkimist ja nad kiirendasid veelgi sammu. Niudenaan tundis juba, et veel natuke ja süda jääb seisma. Viimases hädas kähistas ta Kakakarlale :“Tahaks pissile!” ja Kakakarla, kes sedasorti asju hästi mõistis, jäi paugupealt seisma. Niudenaan jooksis talle tagant täiel kiirusel sisse.
Kui nad teineteisest jälle edukalt eraldunud olid, siis meenus neile jälitaja ja nad haarasid üksteiselt kabuhirmus ümbert, sosistades õrnu ja kirglikke sõprusvandeid. Seejärel märkasid nad, et hirmuäratav ohkimine oli vaikinud ja teekäänaku tagant lähenes neile põldur. “Kas see on teie koer ?” päris ta ja näitas neile end oimetuks jooksnud Kummikut. “Vaatasin, et jookseb teine endal põie välja, kui teile järgi tuhises, siis jäi teeveerele lebama kut lõpnud rebane, ambad irvis. Ja ega te seda vana lolli muistendit ometi uskuma jäänud ?” purtsatas põldur.
Kakakarla, kes sedasorti kommentaare eriti hästi ei talunud, vastas näilise rahuga silmades kuid äärmise kihelusega otsmikupiirkonnas: “ Oh ei, kus te sellega, muidugi mitte, me siin niisama jalutasime pisut.”
“Või nohh...” lisas Niudenaan. “Hullumoodi lidusime rohkem...” ja asetas oma kämbla Kakakarla otsmikule, tundes tema etiketiteadmisi.
Kahjuks jäi Niudenaan tiba hiljaks, ning tema käsi jäi Kakakarla pea ja põlduri kolba vahele. Rämedalt korisedes tõmbas ta käe tagasi. Ta oleks pidanud kiiremini reageerima, teadis ta ju hästi oma sõbra kalduvast segadusse sattunult pusklema kippuda.
Samal ajal teises kohas vaatas Niudenaan maast tärkavat idu. Ja sügas mõtlikult Kummiku kõrvatagust. Ka ritsikad ronisid mööda ta jalataldu, kuid seekord oli Kummikul limpsamisega raskusi, sest tegemist oli maaaluste ritsikatega. Siis aga pistis idu pea mullast välja, liigutas vurre ja sibas minema. “Neh,” köhmas Niudenaan. “Jälle need kuradi ritsikad. Võib-olla on probleem selles, et me selle va Tiritamme hoopis mujale istutasime. “
Ent siis tuligi Kakakarla, lauldes sinist vagunit ja alleaa'd korraga, ning juhtis Niudenaani mõtted teadusele, mida Niudenaan ei teadnud. Kummik aga kaevas maa seest välja põlduri kadumaläinud labida ja lohistas selle kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Varsti saabus öö ja sealsamas kohas, kus enne, kaklesid ikka veel põldur ja Kakakarla. Ja nõutu Niudenaan ei osanud midagi ette võtta. Lõpuks võttis ta kuuri tagant labida ja lõi kaklejad oimetuks. “Viimaks ometi õnnis rahu,” pobises ta.
Samal ajal samas kohas vaidlesid kaks ritsikat selle üle, kas idu on ühe või teise oma. Vaidluse lõpetas suur Mammaritsikas, kes nad õhtusöögile kutsus. Söögiks oli seapraad õuntega ja joogiks peedimahl. Paparitsikas käis aga ümber idu ja arutas, et kas see on nüüd “Suomen Siemen” või “Siemen Suomen.” Pärast pooletunnist mõttemõlgutust läks ta hulluks ja Mammaritsikas viis ta kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Teisel ajal samas kohas hakkas juba lõuna kätte jõudma ja Kakakarla ja Niudenaan pidid koju sööma minema. Ent nad ei läinud. Selle asemel suundusid nad põllule Tiritamme revideerima. Tiritamm oli juba tubli männi kõrgune ja kandis vilju. Viljad olid rasked ja Tiritamm ähkis. Pärimise peale vastas Tiritamm, et tema üldse mitte see nende Tiritamm polevat, tema olevat Tammtiri ja suunduvat kuuri taha. Niudenaan vabandas viisakalt ning pistis nina mulda. Loomulikult selleks, et oma Tiritamme paremini märgata. Ja märkaski - Tiritamm aga punastas sellise ebaviisaka piilumise tõttu ja viskas teda viisuga.
Nüüd oli vähemalt selge, et Tiritamm kasvas. Ja ta kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvaski ära. Kohe täitsa nii ära, et keegi ei märganudki, kui ta juba kuuri taga oli. Ja kuuri taga ta igastahes oli. Kuur oli põllu peal.
Ja Tiritamm muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ning ajas juuri kõikjale põllule, ka kuuri alla. Kuur oli põllu peal.
Kakakarla, Niudenaan, Mammaritsikas, Paparitsikas, nende kaks vastikut varganäost jõnglast ning põldur ja Tammtiri seisid ümber taevasse pürgiva Tiritamme ja vaatasid õudusega, kuidas tema juured nende kuuri järjest rohkem maast lahti kergitasid. Kuur juba ragises kurjakuulutavalt liitekohtadest. Aknad hakkasid puhtalt hirmu pärast värisema ning paiskusid rõhu all kildudena eest. Ja kuur ei olnudki enam põllu peal.
Ja rahvas seisis ja pisarad voolasid mööda nende põski, nad vaatasid õudusega iga hetkega suurenevat Tiritamme, mis muljus veel viimaseid armsaks saanud kuuri jäänuseid.
Veel üks krõks ja kuur oligi tolmuks pudenenud.
Väike abitu jõuk jõllitas tühjusesse, kus laiutas Tiritamm. Jumalik valgus jõudis nendeni koos arusaamaga, et nende viimne pelgupaik oli igaveseks hävitatud.
Ja Niudenaan haaras põrgulikus vihas labida, mis pikutas peenarde vahel, ning virutas ilgema litaka trendika Soome Saatana Seemne pihta. Tiritammest purskus välja 9 liitrit peedimahla ja kaks üleannetut jõnglast värvusid näost õrnroosaks. Mammaritsikas ägestus ning räuskas vihaselt: “ Sinna see peedimahl siis kadus!!! Minge kohe kuuri taha!” Vaikus. Kuuri ju polnud enam põllu peal.
Ritsikajõnglased vahtisid arusaamatult oma emale otsa. Kõik mõistsid, et uus kuur tuleb ehitada ja esmajärjekorras. Ent millest? Põld oli ju tühi.
Järsku ilmus eemalt nähtavale galopeeriv Kummik, kes räsis tugeval Tiritammel pihast ja rebis oma vanadusest nõtrade hammastega tal naba välja. Tiritamm ohkas valjusti ja vajus vilistades põllule.
... Ja siis ärkas Niudenaan köögipõrandal ja hõõrus muhku otsaesisel. Kakakarla irvitas parastavalt.
“Ah mine kuuri taha!” kähvas Niudenaan vihaselt, silmas siis “Suomen Siement” aknalaual ja kahvatas.
Seeme oli hallitanud ja haises nirusti, aga Kakakarlale meeldis. Ja Niudenaanile meeldis ka, eriti hommikuti, kui linnud laulsid ja ritsikad ronisid mööda jalasääri.
Niudenaanil oli koer, kelle nimi oli Kummik. Ja Kummik nilpsas oma sooja keelekesega Niudenaani jalge pealt ritsikaid.
Igatahes seemne nimi oli “Soome Seeme” ja alla väikselt kirjutatud “Suomen Siemen” ja veel väiksemalt “Tiritamm.”
Kuna kahel sõbral oli tavaliselt plaanis pühapäeviti juustu riivida ja Papa Pitsasse seda kalli raha eest pakkuma minna, siis võttis Kakakarla ka täna hakklihamasina välja ja asus seda entusiastlikult õlitama.
Niudenaan aga tormas komistades sisse ja kukkus maoli köögipõrandale. End istakile ajades kirus ta oma kurba saatust - nimelt oli ta kindel, et öösiti kahaneb. See tähendab “Suomen Siemen” ja kööki jõudes on ta sootuks imetilluke ja Niudenaan ei leiagi teda aknalaualt hallitamast.
Kakakarla lohutas oma sõpra ja nõnda mõtlesidki nad kahepeale välja, et lähevad otsemaid Tiritamme kasvatama. Ja seda nad järgmisel kuul ka tegid.
Puusadeni mudas mütates jõudsid nad põlluni, mis oli ilus, puhas ja sile. Üks kohalik põldur otsustas neid aidata ja pisut näpunäiteid jagada.
“Kõigepealt...” alustas ta peenutsevalt oma ülikonnapükse kergitades. “ Tuleb Tiritamm otsapidi mulda panna, nelikümmend kaks korda peale hüpata, siis üle vasema õla üks tubli lärakas tatti süljata, ropult paar karmimat sõna öelda ja kodu poole liduma pista, sest Tiritamm kasvab ikka kole kiiresti.”
Kakakarla ja Niudenaan tegid nõnda nagu abivalmis mees oli õpetanud.
Kodu poole plagades kuulsid nad seljatagant õudsat ähkimist ja nad kiirendasid veelgi sammu. Niudenaan tundis juba, et veel natuke ja süda jääb seisma. Viimases hädas kähistas ta Kakakarlale :“Tahaks pissile!” ja Kakakarla, kes sedasorti asju hästi mõistis, jäi paugupealt seisma. Niudenaan jooksis talle tagant täiel kiirusel sisse.
Kui nad teineteisest jälle edukalt eraldunud olid, siis meenus neile jälitaja ja nad haarasid üksteiselt kabuhirmus ümbert, sosistades õrnu ja kirglikke sõprusvandeid. Seejärel märkasid nad, et hirmuäratav ohkimine oli vaikinud ja teekäänaku tagant lähenes neile põldur. “Kas see on teie koer ?” päris ta ja näitas neile end oimetuks jooksnud Kummikut. “Vaatasin, et jookseb teine endal põie välja, kui teile järgi tuhises, siis jäi teeveerele lebama kut lõpnud rebane, ambad irvis. Ja ega te seda vana lolli muistendit ometi uskuma jäänud ?” purtsatas põldur.
Kakakarla, kes sedasorti kommentaare eriti hästi ei talunud, vastas näilise rahuga silmades kuid äärmise kihelusega otsmikupiirkonnas: “ Oh ei, kus te sellega, muidugi mitte, me siin niisama jalutasime pisut.”
“Või nohh...” lisas Niudenaan. “Hullumoodi lidusime rohkem...” ja asetas oma kämbla Kakakarla otsmikule, tundes tema etiketiteadmisi.
Kahjuks jäi Niudenaan tiba hiljaks, ning tema käsi jäi Kakakarla pea ja põlduri kolba vahele. Rämedalt korisedes tõmbas ta käe tagasi. Ta oleks pidanud kiiremini reageerima, teadis ta ju hästi oma sõbra kalduvast segadusse sattunult pusklema kippuda.
Samal ajal teises kohas vaatas Niudenaan maast tärkavat idu. Ja sügas mõtlikult Kummiku kõrvatagust. Ka ritsikad ronisid mööda ta jalataldu, kuid seekord oli Kummikul limpsamisega raskusi, sest tegemist oli maaaluste ritsikatega. Siis aga pistis idu pea mullast välja, liigutas vurre ja sibas minema. “Neh,” köhmas Niudenaan. “Jälle need kuradi ritsikad. Võib-olla on probleem selles, et me selle va Tiritamme hoopis mujale istutasime. “
Ent siis tuligi Kakakarla, lauldes sinist vagunit ja alleaa'd korraga, ning juhtis Niudenaani mõtted teadusele, mida Niudenaan ei teadnud. Kummik aga kaevas maa seest välja põlduri kadumaläinud labida ja lohistas selle kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Varsti saabus öö ja sealsamas kohas, kus enne, kaklesid ikka veel põldur ja Kakakarla. Ja nõutu Niudenaan ei osanud midagi ette võtta. Lõpuks võttis ta kuuri tagant labida ja lõi kaklejad oimetuks. “Viimaks ometi õnnis rahu,” pobises ta.
Samal ajal samas kohas vaidlesid kaks ritsikat selle üle, kas idu on ühe või teise oma. Vaidluse lõpetas suur Mammaritsikas, kes nad õhtusöögile kutsus. Söögiks oli seapraad õuntega ja joogiks peedimahl. Paparitsikas käis aga ümber idu ja arutas, et kas see on nüüd “Suomen Siemen” või “Siemen Suomen.” Pärast pooletunnist mõttemõlgutust läks ta hulluks ja Mammaritsikas viis ta kuuri taha. Kuur oli põllu peal.
Teisel ajal samas kohas hakkas juba lõuna kätte jõudma ja Kakakarla ja Niudenaan pidid koju sööma minema. Ent nad ei läinud. Selle asemel suundusid nad põllule Tiritamme revideerima. Tiritamm oli juba tubli männi kõrgune ja kandis vilju. Viljad olid rasked ja Tiritamm ähkis. Pärimise peale vastas Tiritamm, et tema üldse mitte see nende Tiritamm polevat, tema olevat Tammtiri ja suunduvat kuuri taha. Niudenaan vabandas viisakalt ning pistis nina mulda. Loomulikult selleks, et oma Tiritamme paremini märgata. Ja märkaski - Tiritamm aga punastas sellise ebaviisaka piilumise tõttu ja viskas teda viisuga.
Nüüd oli vähemalt selge, et Tiritamm kasvas. Ja ta kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvaski ära. Kohe täitsa nii ära, et keegi ei märganudki, kui ta juba kuuri taga oli. Ja kuuri taga ta igastahes oli. Kuur oli põllu peal.
Ja Tiritamm muudkui kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas ning ajas juuri kõikjale põllule, ka kuuri alla. Kuur oli põllu peal.
Kakakarla, Niudenaan, Mammaritsikas, Paparitsikas, nende kaks vastikut varganäost jõnglast ning põldur ja Tammtiri seisid ümber taevasse pürgiva Tiritamme ja vaatasid õudusega, kuidas tema juured nende kuuri järjest rohkem maast lahti kergitasid. Kuur juba ragises kurjakuulutavalt liitekohtadest. Aknad hakkasid puhtalt hirmu pärast värisema ning paiskusid rõhu all kildudena eest. Ja kuur ei olnudki enam põllu peal.
Ja rahvas seisis ja pisarad voolasid mööda nende põski, nad vaatasid õudusega iga hetkega suurenevat Tiritamme, mis muljus veel viimaseid armsaks saanud kuuri jäänuseid.
Veel üks krõks ja kuur oligi tolmuks pudenenud.
Väike abitu jõuk jõllitas tühjusesse, kus laiutas Tiritamm. Jumalik valgus jõudis nendeni koos arusaamaga, et nende viimne pelgupaik oli igaveseks hävitatud.
Ja Niudenaan haaras põrgulikus vihas labida, mis pikutas peenarde vahel, ning virutas ilgema litaka trendika Soome Saatana Seemne pihta. Tiritammest purskus välja 9 liitrit peedimahla ja kaks üleannetut jõnglast värvusid näost õrnroosaks. Mammaritsikas ägestus ning räuskas vihaselt: “ Sinna see peedimahl siis kadus!!! Minge kohe kuuri taha!” Vaikus. Kuuri ju polnud enam põllu peal.
Ritsikajõnglased vahtisid arusaamatult oma emale otsa. Kõik mõistsid, et uus kuur tuleb ehitada ja esmajärjekorras. Ent millest? Põld oli ju tühi.
Järsku ilmus eemalt nähtavale galopeeriv Kummik, kes räsis tugeval Tiritammel pihast ja rebis oma vanadusest nõtrade hammastega tal naba välja. Tiritamm ohkas valjusti ja vajus vilistades põllule.
... Ja siis ärkas Niudenaan köögipõrandal ja hõõrus muhku otsaesisel. Kakakarla irvitas parastavalt.
“Ah mine kuuri taha!” kähvas Niudenaan vihaselt, silmas siis “Suomen Siement” aknalaual ja kahvatas.
Saturday, March 22, 2008
-Romantiline mees-
Ta oli romantiline mees, armastas küünlavalgel luuletusi lugeda ja käsikäes jalutada.
Ent tüdruk, kes teda armastas, ei olnud õnnelik. Kuigi mees käitus alati väga galantselt ja hoolivalt, tundus tüdrukule, et mees vaid mängib suure armastaja rolli, ilma et ta süda oleks kordki tugevamini põksunud.
Tüdruk hakkas meest jälgima, kuulas tema idüllilisi jutte lapsepõlvest ja kadunud emakesest, uuris ta käitumist ja tegi märkmeid mehe meeleolude kohta.
Lõpuks sai ta mehe mustast südamest aru. Paraku, mõistus ei valitse tundeid, tüdruk armastas meest endiselt. Õnnetu, et mees tema vastu kunagi tõelist kirge tundma võimelinegi pole, rääkimata ühestki muust tõelisest tundest (vaene mees, eks ole ju) otsustas ta asja parandada.
Kui ta mehele teatas, et mägedesse soovib ronima minna, vaatas mees teda äärmiselt imestunult. Ent tüdruk mõistis mehe mänge, ning jutustas talle lüürilisi jutukesi ajaloolistest kohtadest, mis mäeküljel asetsevat ja teatas, et kogu reis saab tohutult romantiline ja meeldejääv olema.
Nii nad läksidki. Mäe kõige kõrgeimasse tippu jõudnud, hakkas tüdruk hetkeks oma plaanides kahtlema, ent armastus mehe vastu oli suurem kui tahe elada. Ta tunnistas mehele, et on õnnetu, sest mees teda päriselt ei armasta. Ja mehe eemale lükanud, astus sammu kaljuserva poole.
Mees ehmatas ja teeskles, et ei saa aru, millest tüdruk räägib. Ta vandus tüdrukule igavest armastust ja palus, et too mõtlematult lollusi ei teeks. “Sa ei jätaks ju ometi mind üksi siia maailma?” anus ta teatraalselt käsi ringutades.
Aga tüdruk oli targem, ta tundis meest liiga hästi. Suletud silmadega astus ta veel sammukese tahapoole. “Hüvasti,” ütles ta väriseva häälega ja vaatas meest veel viimast korda, üritades iga armsat üksikasja südame sügavustesse graveerida. Mehe silmad läksid suureks, ta sirutas käe tüdruku poole…
Kuid oli juba hilja – ainult tüdruku pisarad lendlesid veel õrna vihmana õhus.
Ja siis mees armastas teda. Tõeliselt, kirglikult ja igavesti.
Ent tüdruk, kes teda armastas, ei olnud õnnelik. Kuigi mees käitus alati väga galantselt ja hoolivalt, tundus tüdrukule, et mees vaid mängib suure armastaja rolli, ilma et ta süda oleks kordki tugevamini põksunud.
Tüdruk hakkas meest jälgima, kuulas tema idüllilisi jutte lapsepõlvest ja kadunud emakesest, uuris ta käitumist ja tegi märkmeid mehe meeleolude kohta.
Lõpuks sai ta mehe mustast südamest aru. Paraku, mõistus ei valitse tundeid, tüdruk armastas meest endiselt. Õnnetu, et mees tema vastu kunagi tõelist kirge tundma võimelinegi pole, rääkimata ühestki muust tõelisest tundest (vaene mees, eks ole ju) otsustas ta asja parandada.
Kui ta mehele teatas, et mägedesse soovib ronima minna, vaatas mees teda äärmiselt imestunult. Ent tüdruk mõistis mehe mänge, ning jutustas talle lüürilisi jutukesi ajaloolistest kohtadest, mis mäeküljel asetsevat ja teatas, et kogu reis saab tohutult romantiline ja meeldejääv olema.
Nii nad läksidki. Mäe kõige kõrgeimasse tippu jõudnud, hakkas tüdruk hetkeks oma plaanides kahtlema, ent armastus mehe vastu oli suurem kui tahe elada. Ta tunnistas mehele, et on õnnetu, sest mees teda päriselt ei armasta. Ja mehe eemale lükanud, astus sammu kaljuserva poole.
Mees ehmatas ja teeskles, et ei saa aru, millest tüdruk räägib. Ta vandus tüdrukule igavest armastust ja palus, et too mõtlematult lollusi ei teeks. “Sa ei jätaks ju ometi mind üksi siia maailma?” anus ta teatraalselt käsi ringutades.
Aga tüdruk oli targem, ta tundis meest liiga hästi. Suletud silmadega astus ta veel sammukese tahapoole. “Hüvasti,” ütles ta väriseva häälega ja vaatas meest veel viimast korda, üritades iga armsat üksikasja südame sügavustesse graveerida. Mehe silmad läksid suureks, ta sirutas käe tüdruku poole…
Kuid oli juba hilja – ainult tüdruku pisarad lendlesid veel õrna vihmana õhus.
Ja siis mees armastas teda. Tõeliselt, kirglikult ja igavesti.
Thursday, March 20, 2008
-Roimar-
Oli tavaline südasuvine hommik Mustamäel. Päike polnud veel kõrgel ja õhk oli meeldivalt kerge. Vanaproua Jalakas tuli oma igahommikuselt palverännakult Kadaka turule. Läbi pargi maja poole jalutades oleks ta äärepealt puu tagant väljaulatuvate tanksaabaste otsa komistanud. Saabaste küljes olid katkistes määrdunud teksastes mehejalad, mustas surnupealuuga särgis paks kõht, tätoveeritud karvased käsivarred ja paljakspöetud pea. Mees norskas.
Vanaproua Jalakas tonksas lamajat oma jalutuskepiga. Tundmatu mörises tigedalt ja vehkis läbi une rusikaga. Eideke raputas etteheitvalt pead ning sibas maja poole.
Trepikoja ukse krigina peale avanes kohe üks korteriuks ja uudishimulik naisenägu, lokirullid leekivpunaseks värvitud juustes, piilus koridori. “Amanda! Mis sa sellest joodikust torkisid! Tuleb lööb veel aknad sisse.”
“Äh, temast nüüd lööjat või kedagi, magab nigu surnu,” vastas proua Jalakas kahtlevalt ja hakkas trepist üles ronima.
“Kust seda teada võib,” sosistas rullidega pea erutatult edasi. “Tänapäeval on igasuguseid liikvel, äkki on ärapõgenenud vang, mis ta muidu sinna põõsasse põõnama roninud on, ise igavene suur mehekolakas. Vaatasin teist aknast, lausa hirm tuli peale. Ehtne roimar, seda ma ütlen!”
Keskpäevaks kihas kogu maja teadmistest. Nüüdseks juba ärganud võõras istus rohus puude all ja putitas oma suurt välismaist mootorratast. Inimesed piilusid salamahti kardinate vahelt ja sosistasid omavahel.
“Kuulsin alt-naabri käest, et see mees olevat vanglast elektritoolist põgenenud. Mingi mõrtsuk ja mahviooso.”
Mees sai mootorratta korda, tõusis, pühkis püksitagumiku tolmust puhtaks ja sirutas luid-konte. Ümber keerates märkas ta pisikest linalakka tüdrukut teda piidlemas. Hetkeks läks tal kulm kortsu, aga siis paistis süda pehmenevat ja ta kutsus tüdrukutirtsu käeviipega lähemale.
Majaakende taga olevad inimesed tardusid hirmust, kui nägid väikest last julgelt nende Roimari poole astumas. Esimese korruse punapea lõi koguni aknapooled pärani lahti ja hõikus luudestki läbilõikava vanainimesehäälega: “Tütarlaps, tule kohe tuppa! Silmapilk!”
Tüdruk aga justkui ei kuulnudki. Ja mitmed kümned silmapaarid jälgisid põnevusega asjade edasist käiku. Tüdruk ja võõras vahetasid paar lauset ja siis kostis üle hoovi veendunud lapsehääl:” Ei ole!”
“Küsis kindlasti, et kas meil ka palju raha on. Laps noor ja loll veel, aga vaat kus oskas nutikalt vastata!”
“Kas sa siis ei kardagi mind?” küsis võõras suur ja inetu mees pisikeselt plikalt imestunult. “Ei,” vastas too sama üllatunult. “Miks ma peaksin?”
Mees kehitas õlgu ja võttis tagi taskust krõbiseva pakikese välja, ise ebakindlalt mühatades: “Kommi tahad?”
Äkki kostis põõsastest lootusrikas hääl: “Kas meie võime ka võtta?” ja okste raginal ilmus nähtavale kolm räpasevõitu poisikest, rakulkad käes. Väljavaade kommi saada oli ilmselt parem kui nende esialgne plaan.
“Muidugi võite, onju nad võivad,” sädistas tüdruk, uhke võimalusest poiste kampa kuuluda. “See on Märt, ta on nii tore,” ning patsutas võõra habemetüükais põske, mille peale too kohmetunult maha vaatas ja kommipaki ette sirutas.
“Näe, näedsanüüd, kommi pakub lastele, seal on kindlasti mingid uimastid sees, minge nüüd ruttu!” Ja kõik parasjagu kodus viibivad mehed aeti majast välja missiooniga lapsed päästa, maksku mis maksab. Mehed ju tugevamad, juhuks, kui Roimar ründama peaks. Mõned vanemad daamidki kippusid kaasa, mitte küll oma füüsiliste eelduste pärast, vaid pigem uudishimust, kes kellel silma siniseks lööb.
Seal istuski Roimar Märt nagu mägi keset muruplatsi, õnnis naeratus näol ja lapsed ronisid ta seljas, kilgates kui pöörased. Meestejõuku lähenemas nähes ajas Märt end püsti ja läks oma mootorratta juurde, poisijõmpsikaid sõbralikult eemale tõrjudes.
Laste vastuväited ebaõiglast käsku “tuppa minna” kuuldes oleksid ka tippjuristidele au teinud, aga ega tugevama vastu saa. Ja nii lonkisidki nad tehtud ülekohtust nõretades maja poole.
“Ja teie, härra, võiksite end kuskile mujale parkida,” viskas viimasena minema pöördunud prillidega meesterahvas nagu muuseas üle õla, pälvides akendetaguse publiku kiiduavaldused. Ja lisas seejärel kiiresti, noh nii, igaks juhuks: “Muidu kutsume politsei!” Ning lipsas ruttu uksest sisse.
Märt seisis natuke aega liikumatult, ohkas siis ja lükkas mootorratta tee peale. Lapsed lehvitasid talle erapooletult läikivate klaaside tagant. Märtki tõstis käe ja naeratas oma poolhambutut naeratust. Mootorit käivitades tundis ta üle hulga aja, et kuskil südame kandis torkis õige valusasti.
Kui Roimar oli nurga taha kadunud ja ainult trotsi täis lapsed ning mahatallatud rohulapp teda veel meenutasid, küsis vanaproua Jalakas linalakk-tüdruku käest, mille peale see võõrale “Ei ole” ütles. Tüdruk kallutas pead ja sosistas siis usaldavalt: “Tead, ta arvas, et kõik kardavad teda, sest ta olevat nii kole. Aga ei olnud ju. Tal oli perekond ja puha, aga see tädi ja väike tita said eelmisel aastal autoõnnetuses surma. Mõtle kui kurb… Ja siis ta rääkis veel, Märt siis, see onu noh, et on olemas hästi pahasid ja haigeid onusid, kes tahavad väikestele lastele haiget teha ja ei lubanud meil enam kunagi võõraste käest kommi võtta… Märt oli nii tore, miks te ta vastu nii kurjad olite?”
Proua Jalakas vastas heldinult: “Kullake, me kartsime, et… äkki ta ongi üks nendest pahadest kommi pakkuvatest onudest…”
Tüdruk sügas oma punase lakkkinganinaga teise jala põlveõnnalt ja vaatas talle siira lapsepilguga otsa: “Aga miks te temalt ei küsinud, et kas on?”
Vanaproua Jalakas tonksas lamajat oma jalutuskepiga. Tundmatu mörises tigedalt ja vehkis läbi une rusikaga. Eideke raputas etteheitvalt pead ning sibas maja poole.
Trepikoja ukse krigina peale avanes kohe üks korteriuks ja uudishimulik naisenägu, lokirullid leekivpunaseks värvitud juustes, piilus koridori. “Amanda! Mis sa sellest joodikust torkisid! Tuleb lööb veel aknad sisse.”
“Äh, temast nüüd lööjat või kedagi, magab nigu surnu,” vastas proua Jalakas kahtlevalt ja hakkas trepist üles ronima.
“Kust seda teada võib,” sosistas rullidega pea erutatult edasi. “Tänapäeval on igasuguseid liikvel, äkki on ärapõgenenud vang, mis ta muidu sinna põõsasse põõnama roninud on, ise igavene suur mehekolakas. Vaatasin teist aknast, lausa hirm tuli peale. Ehtne roimar, seda ma ütlen!”
Keskpäevaks kihas kogu maja teadmistest. Nüüdseks juba ärganud võõras istus rohus puude all ja putitas oma suurt välismaist mootorratast. Inimesed piilusid salamahti kardinate vahelt ja sosistasid omavahel.
“Kuulsin alt-naabri käest, et see mees olevat vanglast elektritoolist põgenenud. Mingi mõrtsuk ja mahviooso.”
Mees sai mootorratta korda, tõusis, pühkis püksitagumiku tolmust puhtaks ja sirutas luid-konte. Ümber keerates märkas ta pisikest linalakka tüdrukut teda piidlemas. Hetkeks läks tal kulm kortsu, aga siis paistis süda pehmenevat ja ta kutsus tüdrukutirtsu käeviipega lähemale.
Majaakende taga olevad inimesed tardusid hirmust, kui nägid väikest last julgelt nende Roimari poole astumas. Esimese korruse punapea lõi koguni aknapooled pärani lahti ja hõikus luudestki läbilõikava vanainimesehäälega: “Tütarlaps, tule kohe tuppa! Silmapilk!”
Tüdruk aga justkui ei kuulnudki. Ja mitmed kümned silmapaarid jälgisid põnevusega asjade edasist käiku. Tüdruk ja võõras vahetasid paar lauset ja siis kostis üle hoovi veendunud lapsehääl:” Ei ole!”
“Küsis kindlasti, et kas meil ka palju raha on. Laps noor ja loll veel, aga vaat kus oskas nutikalt vastata!”
“Kas sa siis ei kardagi mind?” küsis võõras suur ja inetu mees pisikeselt plikalt imestunult. “Ei,” vastas too sama üllatunult. “Miks ma peaksin?”
Mees kehitas õlgu ja võttis tagi taskust krõbiseva pakikese välja, ise ebakindlalt mühatades: “Kommi tahad?”
Äkki kostis põõsastest lootusrikas hääl: “Kas meie võime ka võtta?” ja okste raginal ilmus nähtavale kolm räpasevõitu poisikest, rakulkad käes. Väljavaade kommi saada oli ilmselt parem kui nende esialgne plaan.
“Muidugi võite, onju nad võivad,” sädistas tüdruk, uhke võimalusest poiste kampa kuuluda. “See on Märt, ta on nii tore,” ning patsutas võõra habemetüükais põske, mille peale too kohmetunult maha vaatas ja kommipaki ette sirutas.
“Näe, näedsanüüd, kommi pakub lastele, seal on kindlasti mingid uimastid sees, minge nüüd ruttu!” Ja kõik parasjagu kodus viibivad mehed aeti majast välja missiooniga lapsed päästa, maksku mis maksab. Mehed ju tugevamad, juhuks, kui Roimar ründama peaks. Mõned vanemad daamidki kippusid kaasa, mitte küll oma füüsiliste eelduste pärast, vaid pigem uudishimust, kes kellel silma siniseks lööb.
Seal istuski Roimar Märt nagu mägi keset muruplatsi, õnnis naeratus näol ja lapsed ronisid ta seljas, kilgates kui pöörased. Meestejõuku lähenemas nähes ajas Märt end püsti ja läks oma mootorratta juurde, poisijõmpsikaid sõbralikult eemale tõrjudes.
Laste vastuväited ebaõiglast käsku “tuppa minna” kuuldes oleksid ka tippjuristidele au teinud, aga ega tugevama vastu saa. Ja nii lonkisidki nad tehtud ülekohtust nõretades maja poole.
“Ja teie, härra, võiksite end kuskile mujale parkida,” viskas viimasena minema pöördunud prillidega meesterahvas nagu muuseas üle õla, pälvides akendetaguse publiku kiiduavaldused. Ja lisas seejärel kiiresti, noh nii, igaks juhuks: “Muidu kutsume politsei!” Ning lipsas ruttu uksest sisse.
Märt seisis natuke aega liikumatult, ohkas siis ja lükkas mootorratta tee peale. Lapsed lehvitasid talle erapooletult läikivate klaaside tagant. Märtki tõstis käe ja naeratas oma poolhambutut naeratust. Mootorit käivitades tundis ta üle hulga aja, et kuskil südame kandis torkis õige valusasti.
Kui Roimar oli nurga taha kadunud ja ainult trotsi täis lapsed ning mahatallatud rohulapp teda veel meenutasid, küsis vanaproua Jalakas linalakk-tüdruku käest, mille peale see võõrale “Ei ole” ütles. Tüdruk kallutas pead ja sosistas siis usaldavalt: “Tead, ta arvas, et kõik kardavad teda, sest ta olevat nii kole. Aga ei olnud ju. Tal oli perekond ja puha, aga see tädi ja väike tita said eelmisel aastal autoõnnetuses surma. Mõtle kui kurb… Ja siis ta rääkis veel, Märt siis, see onu noh, et on olemas hästi pahasid ja haigeid onusid, kes tahavad väikestele lastele haiget teha ja ei lubanud meil enam kunagi võõraste käest kommi võtta… Märt oli nii tore, miks te ta vastu nii kurjad olite?”
Proua Jalakas vastas heldinult: “Kullake, me kartsime, et… äkki ta ongi üks nendest pahadest kommi pakkuvatest onudest…”
Tüdruk sügas oma punase lakkkinganinaga teise jala põlveõnnalt ja vaatas talle siira lapsepilguga otsa: “Aga miks te temalt ei küsinud, et kas on?”
Tuesday, March 18, 2008
-Muinasjutt-
Prints ärkas koputamise peale. Ta tõmbas hommikumantli selga ja avas silmi hõõrudes ukse. Seal seisis Hobune. “Tere hommikust, Teie Majesteet!” ütles Hobune aupaklikult kummardades. “Teile tuli kiri.”
“Tere, tere,” vastas Prints sõbralikult ja võttis kirja oma kätte, asudes seda lahti tegema. “Tule sisse.”
Kuni Prints kirja luges, küpsetas Hobune pannkooke. Kui koogid ja tee valmis said, istusid nad lauda ja sööma hakates rääkisid juttu. “See kiri,” alustas Prints ja pani pannkoogile moosi peale. “On naaberkuningriigist. Kuningas palub mu abi, sest tema tütar on ühe tobeda Lohe poolt nii ära hirmutatud, et ei julge enam lossistki väljuda. See Lohe pidavat hommikust õhtuni ümber lossi luusima, akendest sisse vahtima ja ninast tuld purskama. Mina peaksin temaga võitlema, et ta sealtkandist ära läheks.”
Hobune vangutas kahtlustavalt pead. “Need Lohed on vahest üsna metsikud, see temp võib eluohtlikki olla.”
“Printsess tuleb ju päästa. See on iga korraliku Printsi kohus- oma elu jooksul vähemalt üks Printsess päästa, “ ja Prints pani mõõga otsustavalt vööle.
Varsti olidki nad sõiduvalmis, Prints vinnas oma suure musta kohvri ka Hobuse selga ja nad ratsutasid naaberkuningriigi poole.
Üsna pea hakkaski metsa vahelt üüratu valge loss paistma. Valvurid juhatasid Printsi otse kroonisaali. Hiiglaslikul sametiga kaetud troonil istus Kuningas ja sõi keedumuna. Väiksemal troonil kohe suure trooni kõrval, istus silmipimestavalt kaunis neiu. See oligi Printsess ja Prints armus temasse esimesest silmapilgust.
Kuningas aga lakkus sõrmed puhtaks ja teatas kajaval bassihäälel: “See Lohe ajab meid hulluks. Ilmselt armus ta Printsessi ja nüüd muudkui hiilib siin ümbruses ringi, lootes teda näha. Kujutad sa ette, mismoodi 20-tonnine Lohe hiilib?! Pealegi on ta kõik roosipõõsad lossi ümbert oma hingeõhuga ära kõrvetanud. Saad sa ta siit minema kihutada?”
Natuke aega oli saalis vaikus, siis müksas Printsess Kuningat. Kuningas mühatas: ”Mis? Kus? Aa, õigus jah. Vastutasuks saad mu tütre käe ja pool kuningriiki. Nii, nüüd on vist küll kõik.”
Prints köhatas hääle puhtaks ja vastas õige asjalikult:” Eks ma proovin.” Printsess naeratas talle malbelt ja ütles:” Olge ettevaatlik.”
Prints kohmetus, ta kõrvad värvusid peetpunaseks ja ta pidi lahkudes omaenese jalgade otsa komistades peaaegu ninali kukkuma.
Prints ja Hobune kinnitasid lossiköögis keha ja asusid seejärel ümberkaudsetest metsadest Lohet otsima. Nad leidsid ta ühelt lähedaselt künkalt puu najale nõjatudes unelemast, rohukõrs suus. Prints hiilis vaikselt temani, tõmbas mõõga välja ja hüüdis: “Haa, käes!”
Lohe tegi ühe silma lahti ja küsis uudishimulikult Printsi poole kõõritades: “Misasi sul käes on?” Prints vaatas abitult ringi ja vastas totakalt naeratades: “Käes… on mul… mõõk.” Lohe tegi teise silma ka lahti: “No ja mis see minusse puutub?”
“Ma tulin ütlema, et sa Printsessi rahule jätaks.”
“Vat ei jäta, sinu kiuste ei jäta!”
“Jätad jah!”
“Ei jäta!”
“JÄTAD!”
“EI JÄTA!”
Hobune hoidis eemal peast kinni. Vaidlejad olid mõlemad natuke aega vait, siis ütles Prints: “Ma abiellun Printsessiga ise.”
“Ei abiellu,” arvas Lohe.
“Abiellun, küll sa näed!”
“Ega ei abiellu ikka küll!” pani Lohe käed puusa. Jälle valitses vaikus.
Prints ohkas ja istus ühele kivile. “Mis me siis teeme? Me ei saa ju lõpmatuseni siin istuda ja vaielda?!”
Lohe sügas sabaotsaga pead. “Äää,” ütles ta. “Mängime linnade põletamist? Kes võidab, saab Printsessi endale. Nõus?”
“Nõus, “Prints tõusis püsti, pühkis püksitagumiku puhtaks ja tõi Hobuse juurest oma kohvri. Kohvris oli palju igasugu vajalikke asju- habemeajamismasin, paar puhtaid aluspükse, katkine seinakell ( mida ta ära ei raatsinud visata ), jaanalinnusulg, pakk kohviube, tekikott, raamatud, termos kisselliga, vanad villased sokid ja pool hamburgeri, mille Prints mühatades minema viskas. Siis leidis ta kaardid ja pani kohvri kinni. Hobune hakkas kohtunikuks, tema segas ja jagas kaardid. Mäng oli pingeline. Kord oli õnn Printsi, kord Lohe poolt. Väljas hakkas juba pimenema, kui lohel kaardid otsa lõppesid.
“Hurraa!” hõiskas Prints, hüppas püsti ja lõi pea vastu puuoksa ära. Pea kõmises. Lohe purtsatas naerma, aga ta naer vaibus sedamööda kui ta taipas, et on Printsessi kaotanud. Ta tõusis, ütles: “Olgu peale siis. Saage õnnelikuks!” ja taarus raskel sammul metsasügavusse. Prints hõõrus muhku pealael ja mõtles endamisi, et sellest suurest mossitavast tüübist on isegi natuke kahju. Aga kuidas saab ühel muinasjutuprintsil Lohest kahju olla?! Mis jutt see selline on! Niisiis tegi Prints südame kõvaks, korjas kaardid kokku, pani kohvrisse ja ratsutas tagasi lossi.
Printsess istus aknal ja vaatas lähenevat Printsi suurte silmadega. Prints vehkis juba kaugelt taskurätiga ja karjus ootamatu luuleanniga: “Kallim, ruttu valmis end sea, varsti pulmad meil, seda tea!” Printsess kihistas õnnelikult naerda ja jooksis rõõmsat uudist papale teatama. Kuningas kehitas õlgu ja ütles pulgakommi suhu pistes: “Etskae, poleks sellest kiitsakast poisiklutist niisugust julgust oodanudki.” Printsess kinkis isale ühe etteheitva pilgu ja jooksis Printsile vastu.
Kahe päeva pärast olidki pulmad. Printsessil oli seljas imeilus lumivalge siidkleit (ta paistis eemalt vaadates nagu vahukoorekook ), Prints oli taevasinisesse rõivastatud ja nad nägid mõlemad väga kaunid ja õnnelikud välja.
Suures lilledega kaunistatud lossisaalis istusid ka Hobune, valge lips lakas ja nina heldimusest taskurätikus, ning Lohe, kes oli Printsi soovitusel Kuninga teenistusse võetud, et ta hommikuti lossi lugematud ahjud küdema puhuks. Selle eest lubati tal lossis elada, süüa, niipalju kui ta jaksab ja talviti kudus Printsess isiklikult talle hiiglasuured triibulised sokid. Hiljem selgus ka tõsiasi, et ta oli oivaline lapsehoidja Printsi ja Printsessi, kes siis olid juba Kuningas ja Kuninganna, väikestele käharpäistele ja punapõsksetele jõnglastele, kelle jaoks oli parim ajaviitmismoodus maailmas Lohe seljas ratsutamine ja liugulaskmine.
Ja kui nad juhuslikult surnud pole (ja seda nad pole, sest nägin neid alles hiljuti Nõmme turul hapukapsast ostmas), siis elavad nad sama õnnelikult veel siiamaani.
“Tere, tere,” vastas Prints sõbralikult ja võttis kirja oma kätte, asudes seda lahti tegema. “Tule sisse.”
Kuni Prints kirja luges, küpsetas Hobune pannkooke. Kui koogid ja tee valmis said, istusid nad lauda ja sööma hakates rääkisid juttu. “See kiri,” alustas Prints ja pani pannkoogile moosi peale. “On naaberkuningriigist. Kuningas palub mu abi, sest tema tütar on ühe tobeda Lohe poolt nii ära hirmutatud, et ei julge enam lossistki väljuda. See Lohe pidavat hommikust õhtuni ümber lossi luusima, akendest sisse vahtima ja ninast tuld purskama. Mina peaksin temaga võitlema, et ta sealtkandist ära läheks.”
Hobune vangutas kahtlustavalt pead. “Need Lohed on vahest üsna metsikud, see temp võib eluohtlikki olla.”
“Printsess tuleb ju päästa. See on iga korraliku Printsi kohus- oma elu jooksul vähemalt üks Printsess päästa, “ ja Prints pani mõõga otsustavalt vööle.
Varsti olidki nad sõiduvalmis, Prints vinnas oma suure musta kohvri ka Hobuse selga ja nad ratsutasid naaberkuningriigi poole.
Üsna pea hakkaski metsa vahelt üüratu valge loss paistma. Valvurid juhatasid Printsi otse kroonisaali. Hiiglaslikul sametiga kaetud troonil istus Kuningas ja sõi keedumuna. Väiksemal troonil kohe suure trooni kõrval, istus silmipimestavalt kaunis neiu. See oligi Printsess ja Prints armus temasse esimesest silmapilgust.
Kuningas aga lakkus sõrmed puhtaks ja teatas kajaval bassihäälel: “See Lohe ajab meid hulluks. Ilmselt armus ta Printsessi ja nüüd muudkui hiilib siin ümbruses ringi, lootes teda näha. Kujutad sa ette, mismoodi 20-tonnine Lohe hiilib?! Pealegi on ta kõik roosipõõsad lossi ümbert oma hingeõhuga ära kõrvetanud. Saad sa ta siit minema kihutada?”
Natuke aega oli saalis vaikus, siis müksas Printsess Kuningat. Kuningas mühatas: ”Mis? Kus? Aa, õigus jah. Vastutasuks saad mu tütre käe ja pool kuningriiki. Nii, nüüd on vist küll kõik.”
Prints köhatas hääle puhtaks ja vastas õige asjalikult:” Eks ma proovin.” Printsess naeratas talle malbelt ja ütles:” Olge ettevaatlik.”
Prints kohmetus, ta kõrvad värvusid peetpunaseks ja ta pidi lahkudes omaenese jalgade otsa komistades peaaegu ninali kukkuma.
Prints ja Hobune kinnitasid lossiköögis keha ja asusid seejärel ümberkaudsetest metsadest Lohet otsima. Nad leidsid ta ühelt lähedaselt künkalt puu najale nõjatudes unelemast, rohukõrs suus. Prints hiilis vaikselt temani, tõmbas mõõga välja ja hüüdis: “Haa, käes!”
Lohe tegi ühe silma lahti ja küsis uudishimulikult Printsi poole kõõritades: “Misasi sul käes on?” Prints vaatas abitult ringi ja vastas totakalt naeratades: “Käes… on mul… mõõk.” Lohe tegi teise silma ka lahti: “No ja mis see minusse puutub?”
“Ma tulin ütlema, et sa Printsessi rahule jätaks.”
“Vat ei jäta, sinu kiuste ei jäta!”
“Jätad jah!”
“Ei jäta!”
“JÄTAD!”
“EI JÄTA!”
Hobune hoidis eemal peast kinni. Vaidlejad olid mõlemad natuke aega vait, siis ütles Prints: “Ma abiellun Printsessiga ise.”
“Ei abiellu,” arvas Lohe.
“Abiellun, küll sa näed!”
“Ega ei abiellu ikka küll!” pani Lohe käed puusa. Jälle valitses vaikus.
Prints ohkas ja istus ühele kivile. “Mis me siis teeme? Me ei saa ju lõpmatuseni siin istuda ja vaielda?!”
Lohe sügas sabaotsaga pead. “Äää,” ütles ta. “Mängime linnade põletamist? Kes võidab, saab Printsessi endale. Nõus?”
“Nõus, “Prints tõusis püsti, pühkis püksitagumiku puhtaks ja tõi Hobuse juurest oma kohvri. Kohvris oli palju igasugu vajalikke asju- habemeajamismasin, paar puhtaid aluspükse, katkine seinakell ( mida ta ära ei raatsinud visata ), jaanalinnusulg, pakk kohviube, tekikott, raamatud, termos kisselliga, vanad villased sokid ja pool hamburgeri, mille Prints mühatades minema viskas. Siis leidis ta kaardid ja pani kohvri kinni. Hobune hakkas kohtunikuks, tema segas ja jagas kaardid. Mäng oli pingeline. Kord oli õnn Printsi, kord Lohe poolt. Väljas hakkas juba pimenema, kui lohel kaardid otsa lõppesid.
“Hurraa!” hõiskas Prints, hüppas püsti ja lõi pea vastu puuoksa ära. Pea kõmises. Lohe purtsatas naerma, aga ta naer vaibus sedamööda kui ta taipas, et on Printsessi kaotanud. Ta tõusis, ütles: “Olgu peale siis. Saage õnnelikuks!” ja taarus raskel sammul metsasügavusse. Prints hõõrus muhku pealael ja mõtles endamisi, et sellest suurest mossitavast tüübist on isegi natuke kahju. Aga kuidas saab ühel muinasjutuprintsil Lohest kahju olla?! Mis jutt see selline on! Niisiis tegi Prints südame kõvaks, korjas kaardid kokku, pani kohvrisse ja ratsutas tagasi lossi.
Printsess istus aknal ja vaatas lähenevat Printsi suurte silmadega. Prints vehkis juba kaugelt taskurätiga ja karjus ootamatu luuleanniga: “Kallim, ruttu valmis end sea, varsti pulmad meil, seda tea!” Printsess kihistas õnnelikult naerda ja jooksis rõõmsat uudist papale teatama. Kuningas kehitas õlgu ja ütles pulgakommi suhu pistes: “Etskae, poleks sellest kiitsakast poisiklutist niisugust julgust oodanudki.” Printsess kinkis isale ühe etteheitva pilgu ja jooksis Printsile vastu.
Kahe päeva pärast olidki pulmad. Printsessil oli seljas imeilus lumivalge siidkleit (ta paistis eemalt vaadates nagu vahukoorekook ), Prints oli taevasinisesse rõivastatud ja nad nägid mõlemad väga kaunid ja õnnelikud välja.
Suures lilledega kaunistatud lossisaalis istusid ka Hobune, valge lips lakas ja nina heldimusest taskurätikus, ning Lohe, kes oli Printsi soovitusel Kuninga teenistusse võetud, et ta hommikuti lossi lugematud ahjud küdema puhuks. Selle eest lubati tal lossis elada, süüa, niipalju kui ta jaksab ja talviti kudus Printsess isiklikult talle hiiglasuured triibulised sokid. Hiljem selgus ka tõsiasi, et ta oli oivaline lapsehoidja Printsi ja Printsessi, kes siis olid juba Kuningas ja Kuninganna, väikestele käharpäistele ja punapõsksetele jõnglastele, kelle jaoks oli parim ajaviitmismoodus maailmas Lohe seljas ratsutamine ja liugulaskmine.
Ja kui nad juhuslikult surnud pole (ja seda nad pole, sest nägin neid alles hiljuti Nõmme turul hapukapsast ostmas), siis elavad nad sama õnnelikult veel siiamaani.
-Leida Labida juhtum-
Leida Labidas oli äärmiselt üksildane 30-le lähenev naisterahvas. Ta elas Lasnamäel, ühetoalises korteris. Kuna ta omaette elas, siis oli tal ka väljakujunenud päevaplaan. Sõbrannad tema elu ei eksitanud, neil olid kõigil mehed ja lapsed ja mitte sekunditki aega, et kuulata ta tagasihoidlikke muresid. Aga ega Leida neist suurt puudust tundnudki, tal olid omad mõtted ning sõbrannade leivahinna-probleemid teda eriti ei kõigutanud.
10-nes juuni oli sel aastal erakordselt soe päev, Leida Labidaski tundis kontoriaknast välja vaadates, et jätaks heameelega selle trükimasina kus see ja teine, ning suunduks linna peale patseerima. Ostaks ehk jäätist, või otsiks üles selle uue riidepoe, millest kõrvalmaja sekretärid rääkisid. Kellaseierid venisid sel päeval uskumatu aeglusega, higi nirises ja sõrmed läksid segi.
Lõpuks sai kell viis. Leida Labidas tõusis, sirutas end ning käis kõrvalruumis dushshi all. Seejärel lõhnastas kõrvataguseid, värvis huuled ja lahkus, lukustades hoolikalt uksed.
Tänav oli täis kiirustavaid inimesi, ta seisatas hetkeks ja lasi suvetuulel ennast jahutada. Nagu alati, ei tundnud ta ka täna midagi muud kui väsimust. Koju minnes sama teed pidi nagu eelmisedki kaks aastat, ostes majaesisest poekesest needsamad tavalised asjad, ronides treppe mööda viiendale korrusele, avades ukse, võttes kingad jalast.
Tükk aega istus ta tugitoolis ja mõtles, mida teha. “Pesen õige homseks selle halli kleidi ära, see pole nii paksust riidest kui pruun,” ütles ta järsku kõva häälega ja läks kapi juurde. Ust avades märkas Leida Labidas esmakordselt, et kõik ta riided olid kas pruunid, hallid, tumesinised või mustad. Mõtted tormasid peas tohutu kiirusega, üks imelikum kui teine. Ta tõstis palavikuliselt rabeledes hilbud kapist välja, ta huuled liikusid. Värisevate kätega kapipõhjas sorides, püüdes midagi leida. Ja seal see oligi – verepunane liibuv sametkleit, patuselt küütlev ja pehme.
Leida Labidas seisis hetke alasti hämaras toas, surudes riiet vastu kuumavat ihu, siis libistas ta kleidi endale selga. Kikivarvul hiilis ta koridori, peegli ette. Tõstis pilgu ja ehmatas – peeglist vaatas vastu keegi teine. Silmad võõrad ja tulised, hõõguvalt kaunid paled, päevitunud keha kirglikpunases embuses… Ta raputas pead, keeldudes uskumast. Juuksenõelad vallandusid, paksud tumepruunid kiharad langesid paljastele õlgadele. Akna all karjusid kassid.
Mustad kingad, eluohtlikud tikk-kontsad jalga, ning Leida lausa lendas majast välja. “Ma olen vaba!” hõiskas hing. Ta viskas pea kuklasse ja ei hoolinud mööduvate naiste vihastest kõõrdpilkudest. Linnatuled kutsusid täna õhtul just nimelt teda.
Neoonsäras kõndides aheldas ta paljude meeste silmad enda külge, nautides näljaseid nägusid, meelega õrritades ja õõtsudes-rappudes. Üks punaselt plinkiv silt tõmbas ta tähelepanu ja sinna baari ta sisse astuski. Inimeste pead pöördusid tema poole ja silmapilguks vakatas jutt. Leida sammus leti äärde ja tellis dringi. Mehed naeratasid, muusika mängis, õhk väreles pingest ja ootusest.
Teda paluti tantsima ja ta läks. Üha uuesti ja uuesti, transsiviivas rütmis võõra mehe higiste himurate käte vahel. Ta tundis end hästi, paremini kui… eales varem. “Like the belle of the ball,” naeris ta endamisi.
Läbi suitsuvine pooluduse pilguga rahvasumma silmitsedes nägi ta ootamatult kellegi heledaid silmi vastu vaatamas. Ta läks üle keha tuliseks ja teadis järsku, et nüüd on see käes, kõik, mida ta iial oodanud on.
Mehe nägu oli ükskõikne, aga silmad hõõgusid, söövitasid, tungisid hingepõhjani. Leida Labidas tundis seda meest. Murdeea pöörastest, kummituslikest unenägudest saadik oli ta seda meest armastanud, teda oodanud. Ja nüüd lõpuks nad kohtusid… Silmside tugevnes, rahvasumm nagu kadus nende ümbert, kui nad teineteisele aeglaselt, raskelt hingates lähenesid. Valitses kõrvulukustav vaikus, esimesed arglikud puudutused panid hinge kinni. Leida haistis mehe tuttavat lõhna, see ärritas ja küttis meeled kuumaks. Kindlate, tuttavlike käte vahel, inimesed ümberringi – Leida Labidas tundis, et enam kunagi ei pea ta üksi olema. Pisarad valgusid silma.
Äkki, välk selgest taevast, keegi naine puudutas Mehe pluusikäist ja küsis:”Kallis, kas te tunnete teineteist?” Mees kahvatas, tõmbus eemale, vaatas kord üht, kord teist naist ja ta näost peegeldus valu.
Leida Labidas kogus end, naeratas tehtult ja valetas ruttu ning usutavalt:”Jah, me käisime kunagi ühes koolis. Oi, aga nüüd on mul küll aeg minna!” Ja ta tormas minema, rebides käe mehe haardest.
Kodutee oli nii pikk ja ilm oli külmaks läinud. Kui Leida Labidas värisedes koju jõudis, nägi ta peeglist jälle sedasama halli nägu, mida tavaliselt. Võlu oli kadunud. Leida pesi end vannitoas nuttes, ripsmetushsh nirises põskipidi, siis pani ta järgmiseks hommikuks halli kleidi valmis, keeras äratuskella seitsmeks helisema ja kustutas tuled. Uni ei tahtnud sel ööl kuidagi tulla, aga vastu hommikut lõpuks saabudes tõi ta endaga kaasa unenäo lendavatest varssadest ja sinililledest. Ja siis helises äratuskell.
10-nes juuni oli sel aastal erakordselt soe päev, Leida Labidaski tundis kontoriaknast välja vaadates, et jätaks heameelega selle trükimasina kus see ja teine, ning suunduks linna peale patseerima. Ostaks ehk jäätist, või otsiks üles selle uue riidepoe, millest kõrvalmaja sekretärid rääkisid. Kellaseierid venisid sel päeval uskumatu aeglusega, higi nirises ja sõrmed läksid segi.
Lõpuks sai kell viis. Leida Labidas tõusis, sirutas end ning käis kõrvalruumis dushshi all. Seejärel lõhnastas kõrvataguseid, värvis huuled ja lahkus, lukustades hoolikalt uksed.
Tänav oli täis kiirustavaid inimesi, ta seisatas hetkeks ja lasi suvetuulel ennast jahutada. Nagu alati, ei tundnud ta ka täna midagi muud kui väsimust. Koju minnes sama teed pidi nagu eelmisedki kaks aastat, ostes majaesisest poekesest needsamad tavalised asjad, ronides treppe mööda viiendale korrusele, avades ukse, võttes kingad jalast.
Tükk aega istus ta tugitoolis ja mõtles, mida teha. “Pesen õige homseks selle halli kleidi ära, see pole nii paksust riidest kui pruun,” ütles ta järsku kõva häälega ja läks kapi juurde. Ust avades märkas Leida Labidas esmakordselt, et kõik ta riided olid kas pruunid, hallid, tumesinised või mustad. Mõtted tormasid peas tohutu kiirusega, üks imelikum kui teine. Ta tõstis palavikuliselt rabeledes hilbud kapist välja, ta huuled liikusid. Värisevate kätega kapipõhjas sorides, püüdes midagi leida. Ja seal see oligi – verepunane liibuv sametkleit, patuselt küütlev ja pehme.
Leida Labidas seisis hetke alasti hämaras toas, surudes riiet vastu kuumavat ihu, siis libistas ta kleidi endale selga. Kikivarvul hiilis ta koridori, peegli ette. Tõstis pilgu ja ehmatas – peeglist vaatas vastu keegi teine. Silmad võõrad ja tulised, hõõguvalt kaunid paled, päevitunud keha kirglikpunases embuses… Ta raputas pead, keeldudes uskumast. Juuksenõelad vallandusid, paksud tumepruunid kiharad langesid paljastele õlgadele. Akna all karjusid kassid.
Mustad kingad, eluohtlikud tikk-kontsad jalga, ning Leida lausa lendas majast välja. “Ma olen vaba!” hõiskas hing. Ta viskas pea kuklasse ja ei hoolinud mööduvate naiste vihastest kõõrdpilkudest. Linnatuled kutsusid täna õhtul just nimelt teda.
Neoonsäras kõndides aheldas ta paljude meeste silmad enda külge, nautides näljaseid nägusid, meelega õrritades ja õõtsudes-rappudes. Üks punaselt plinkiv silt tõmbas ta tähelepanu ja sinna baari ta sisse astuski. Inimeste pead pöördusid tema poole ja silmapilguks vakatas jutt. Leida sammus leti äärde ja tellis dringi. Mehed naeratasid, muusika mängis, õhk väreles pingest ja ootusest.
Teda paluti tantsima ja ta läks. Üha uuesti ja uuesti, transsiviivas rütmis võõra mehe higiste himurate käte vahel. Ta tundis end hästi, paremini kui… eales varem. “Like the belle of the ball,” naeris ta endamisi.
Läbi suitsuvine pooluduse pilguga rahvasumma silmitsedes nägi ta ootamatult kellegi heledaid silmi vastu vaatamas. Ta läks üle keha tuliseks ja teadis järsku, et nüüd on see käes, kõik, mida ta iial oodanud on.
Mehe nägu oli ükskõikne, aga silmad hõõgusid, söövitasid, tungisid hingepõhjani. Leida Labidas tundis seda meest. Murdeea pöörastest, kummituslikest unenägudest saadik oli ta seda meest armastanud, teda oodanud. Ja nüüd lõpuks nad kohtusid… Silmside tugevnes, rahvasumm nagu kadus nende ümbert, kui nad teineteisele aeglaselt, raskelt hingates lähenesid. Valitses kõrvulukustav vaikus, esimesed arglikud puudutused panid hinge kinni. Leida haistis mehe tuttavat lõhna, see ärritas ja küttis meeled kuumaks. Kindlate, tuttavlike käte vahel, inimesed ümberringi – Leida Labidas tundis, et enam kunagi ei pea ta üksi olema. Pisarad valgusid silma.
Äkki, välk selgest taevast, keegi naine puudutas Mehe pluusikäist ja küsis:”Kallis, kas te tunnete teineteist?” Mees kahvatas, tõmbus eemale, vaatas kord üht, kord teist naist ja ta näost peegeldus valu.
Leida Labidas kogus end, naeratas tehtult ja valetas ruttu ning usutavalt:”Jah, me käisime kunagi ühes koolis. Oi, aga nüüd on mul küll aeg minna!” Ja ta tormas minema, rebides käe mehe haardest.
Kodutee oli nii pikk ja ilm oli külmaks läinud. Kui Leida Labidas värisedes koju jõudis, nägi ta peeglist jälle sedasama halli nägu, mida tavaliselt. Võlu oli kadunud. Leida pesi end vannitoas nuttes, ripsmetushsh nirises põskipidi, siis pani ta järgmiseks hommikuks halli kleidi valmis, keeras äratuskella seitsmeks helisema ja kustutas tuled. Uni ei tahtnud sel ööl kuidagi tulla, aga vastu hommikut lõpuks saabudes tõi ta endaga kaasa unenäo lendavatest varssadest ja sinililledest. Ja siis helises äratuskell.
Friday, March 14, 2008
-Linnud-
Ilmad hakkavad soojemaks minema ja tüdruk tunneb end jälle elavana. Lumelörts ei takista enam käimist, tüdruk tajub ülimat õnne, kui saapad kõnniteel pahkluudeni mutta vajuvad.
Ta jookseb varahommikul linnaväljakule, lihtsalt selleks, et näha, kuidas linnud ehmunult laiali lendavad. Vahel kujutab ta ette, et need tuvid viivad ta armsamale teateid. Laskuvad ta aknalauale ja toksivad nokaga klaasile ning mees teab pilku tõstmatagi, et teda armastatakse ikka veel.
Tüdruk kõnnib mööda linnatänavaid, teeb silmad pärani lahti, et seda Aega Enne Päikesetõusu temasse rohkem mahuks. Ta ajab pea kuklasse ja keerutab ennast uimaseks.
Siis läheb ning ostab ühe tulipunase roosi. Roos maksab palju, aga taskust otsitud sentidega koos saab ta vajaliku rahasumma kokku. Tüdruk hoiab oma roosi nagu püha reliikviat, kaitstes teda ümberringi trügivate ja kiirustavate inimeste hoolimatuse eest. Tajub kõigi meeltega ohtu. Ta surub silmad nii kõvasti kinni, et valus hakkab ja mõtleb enda ümber seinad. Nüüd võib edasi minna.
Päike tõusis.
Tüdruk seisab mäe otsas ja tema juuksed on valguses leekivpunased, justkui põleksid nad algava päeva auks. Ohverdusena. Hulkuvad kassid istuvad kõikjal ta jalgade juures nagu kummardav rahvasumm, alamad ümmardamas oma valitsejannat. On ta ju isegi punase kassina kallima varjus hiilinud, öösiti voodipeatsis ta und valvanud.
Tüdruk naerab laginal. Ta silmamunad on valged ja valged hoopis sinised. Neid varemeid oma pahupidi kummalise pilguga vaadates tärkab temas taas armastus. Tunded kerkivad keereldes pinnale nagu uppunud kevade saabudes.
Mees… Mida ta praegu teeb? Istub kodus laua ääres, jalad keeratud ümber toolijalgade ja joob teed, ise aknast välja vaadates. Nad näevad ühte ja sedasama taevast… Süda sulab sees.
Tüdrukule meenub, kuidas ta oli kord riietega merre tormanud, silmates kallimat suplemas. Ta oli kärsitu, ei suutnud ühtegi sekundit oodata, et mehega kokku puutuda. Juustesse oli kalu kinni jäänud. Jälle vale.
Tüdruk tunneb ennast hästi. Ta teab, et kui ta väga tahab, võib ta lendu tõusta. Lennata soojale maale, kassid halli triibuna järel. Kassid ei saa temast aru, aga jumaldavad sellegipoolest.
Tüdruk otsib ahelaid, otsib veskikivi kaela panemiseks, sest taevas ootab, sest taevas meelitab, saates talle paitavaid, hellitavaid kiiri, mis ta juuksed süütavad.
Tüdruku silmad läigivad, soolased pisarad püütakse keeleotsaga kinni. Tuulehoog heidab roosi kroonlehed talle näkku. Pakub majesteetlikku taskurätti.
Tüdruk sammub vanade lagunenud majade vahel, viipab suuremeelselt roosivarrega, justkui oleks see võlukepp, millega õnne jagatakse. Majad kummardavad aupaklikult mööduvale inimesele.
Tüdruk jõuab ringiga tagasi linnaväljakule. Nüüd on seal juba palju teisigi inimesi. See ei häiri.
Tüdrukul on ainult natuke häbi nende majade, postide, tänavanurkade, kivide ees. Neid ei pane keegi tähele. Minnakse lihtsalt mööda.
Tüdruk läheb väljaku keskele, laskub põlvili, pannes kõrva vastu maad. Kuulatab. Ei kostagi midagi. Keegi isegi ei vannu.
Püsti tõustes avastab ta, et rahvast on juurde tulnud ja ta ei pääse enam liikuma. Inimeste vahele kiilutuna näeb ta ainult tükikest sinist taevast oma pea kohal ja ühe pilve sakilist äärt. Vaikus teeb kõrvadele haiget.
Linnud surevad, nende tiivad murduvad alla kukkudes nagu vihmavarju ribid vastutuules. Suled vajuvad pehme tekina hämmeldunud inimmassi peale.
Kell lööb kümme. Võõras kiilaspäine mees trügib hoolimatult läbi inimeste, tõstab tüdruku hapra keha üles, surub vastu rinda nagu tüdruk ennist roosi oli surunud, ja viib ta väljaku servale.
Nad vaatavad tagasi. Väljak on tühi. Mees teeb aeglaselt suu lahti, ajab ettevaatlikult keele suust välja. Keele peal on liblikas. Värviline ja elus. Tüdruk rõõmustab lapsikult.
Ust roostes võtmega avades loodab tüdruk salaja, et keegi ootab teda. Aga kodu on tühi nagu ta alati on olnud. Põrandalauad on lahti.
Tüdruk läheb käsi pesema. Üks käsi on mullane, teine jälle veidi roheline. Ja sõrmusest on kivi ära kadunud.
Päike pimestab läbi lahtise akna. Tüdruk teeb paar tantsusammu, mõeldes oma armastatust. Kuidas võib ühte meest jumaldada! Südames on lõhkemiseni armastust, ta ei jaksa seda enam kanda. Ära ei anna ka kogu maailma kulla eest.
Ta viskub voodile, tema ikka veel põlevad kiharad siuglevad õhus, kui ta pea padja sisse surub ja salamahti lämbumisele loodab. Miks see küll niimoodi minema pidi? Nutaks kuni surmani…
Äkki kostab nõrk koputus. Tüdruk tõstab võpatades pea. Aknalaual istub valge tuvi.
Tüdruku mees on Kuningas. Ja tema on Kuninga Tüdruk.
Ta jookseb varahommikul linnaväljakule, lihtsalt selleks, et näha, kuidas linnud ehmunult laiali lendavad. Vahel kujutab ta ette, et need tuvid viivad ta armsamale teateid. Laskuvad ta aknalauale ja toksivad nokaga klaasile ning mees teab pilku tõstmatagi, et teda armastatakse ikka veel.
Tüdruk kõnnib mööda linnatänavaid, teeb silmad pärani lahti, et seda Aega Enne Päikesetõusu temasse rohkem mahuks. Ta ajab pea kuklasse ja keerutab ennast uimaseks.
Siis läheb ning ostab ühe tulipunase roosi. Roos maksab palju, aga taskust otsitud sentidega koos saab ta vajaliku rahasumma kokku. Tüdruk hoiab oma roosi nagu püha reliikviat, kaitstes teda ümberringi trügivate ja kiirustavate inimeste hoolimatuse eest. Tajub kõigi meeltega ohtu. Ta surub silmad nii kõvasti kinni, et valus hakkab ja mõtleb enda ümber seinad. Nüüd võib edasi minna.
Päike tõusis.
Tüdruk seisab mäe otsas ja tema juuksed on valguses leekivpunased, justkui põleksid nad algava päeva auks. Ohverdusena. Hulkuvad kassid istuvad kõikjal ta jalgade juures nagu kummardav rahvasumm, alamad ümmardamas oma valitsejannat. On ta ju isegi punase kassina kallima varjus hiilinud, öösiti voodipeatsis ta und valvanud.
Tüdruk naerab laginal. Ta silmamunad on valged ja valged hoopis sinised. Neid varemeid oma pahupidi kummalise pilguga vaadates tärkab temas taas armastus. Tunded kerkivad keereldes pinnale nagu uppunud kevade saabudes.
Mees… Mida ta praegu teeb? Istub kodus laua ääres, jalad keeratud ümber toolijalgade ja joob teed, ise aknast välja vaadates. Nad näevad ühte ja sedasama taevast… Süda sulab sees.
Tüdrukule meenub, kuidas ta oli kord riietega merre tormanud, silmates kallimat suplemas. Ta oli kärsitu, ei suutnud ühtegi sekundit oodata, et mehega kokku puutuda. Juustesse oli kalu kinni jäänud. Jälle vale.
Tüdruk tunneb ennast hästi. Ta teab, et kui ta väga tahab, võib ta lendu tõusta. Lennata soojale maale, kassid halli triibuna järel. Kassid ei saa temast aru, aga jumaldavad sellegipoolest.
Tüdruk otsib ahelaid, otsib veskikivi kaela panemiseks, sest taevas ootab, sest taevas meelitab, saates talle paitavaid, hellitavaid kiiri, mis ta juuksed süütavad.
Tüdruku silmad läigivad, soolased pisarad püütakse keeleotsaga kinni. Tuulehoog heidab roosi kroonlehed talle näkku. Pakub majesteetlikku taskurätti.
Tüdruk sammub vanade lagunenud majade vahel, viipab suuremeelselt roosivarrega, justkui oleks see võlukepp, millega õnne jagatakse. Majad kummardavad aupaklikult mööduvale inimesele.
Tüdruk jõuab ringiga tagasi linnaväljakule. Nüüd on seal juba palju teisigi inimesi. See ei häiri.
Tüdrukul on ainult natuke häbi nende majade, postide, tänavanurkade, kivide ees. Neid ei pane keegi tähele. Minnakse lihtsalt mööda.
Tüdruk läheb väljaku keskele, laskub põlvili, pannes kõrva vastu maad. Kuulatab. Ei kostagi midagi. Keegi isegi ei vannu.
Püsti tõustes avastab ta, et rahvast on juurde tulnud ja ta ei pääse enam liikuma. Inimeste vahele kiilutuna näeb ta ainult tükikest sinist taevast oma pea kohal ja ühe pilve sakilist äärt. Vaikus teeb kõrvadele haiget.
Linnud surevad, nende tiivad murduvad alla kukkudes nagu vihmavarju ribid vastutuules. Suled vajuvad pehme tekina hämmeldunud inimmassi peale.
Kell lööb kümme. Võõras kiilaspäine mees trügib hoolimatult läbi inimeste, tõstab tüdruku hapra keha üles, surub vastu rinda nagu tüdruk ennist roosi oli surunud, ja viib ta väljaku servale.
Nad vaatavad tagasi. Väljak on tühi. Mees teeb aeglaselt suu lahti, ajab ettevaatlikult keele suust välja. Keele peal on liblikas. Värviline ja elus. Tüdruk rõõmustab lapsikult.
Ust roostes võtmega avades loodab tüdruk salaja, et keegi ootab teda. Aga kodu on tühi nagu ta alati on olnud. Põrandalauad on lahti.
Tüdruk läheb käsi pesema. Üks käsi on mullane, teine jälle veidi roheline. Ja sõrmusest on kivi ära kadunud.
Päike pimestab läbi lahtise akna. Tüdruk teeb paar tantsusammu, mõeldes oma armastatust. Kuidas võib ühte meest jumaldada! Südames on lõhkemiseni armastust, ta ei jaksa seda enam kanda. Ära ei anna ka kogu maailma kulla eest.
Ta viskub voodile, tema ikka veel põlevad kiharad siuglevad õhus, kui ta pea padja sisse surub ja salamahti lämbumisele loodab. Miks see küll niimoodi minema pidi? Nutaks kuni surmani…
Äkki kostab nõrk koputus. Tüdruk tõstab võpatades pea. Aknalaual istub valge tuvi.
Tüdruku mees on Kuningas. Ja tema on Kuninga Tüdruk.
Tuesday, March 11, 2008
-Armastuse lõpp-
Tüdruk lösutas tol õhtul auto tagaistmel ja jõi õlut, pea mehe süles. Ta mustad juuksed katsid siivsalt nagu seelik mehe paljaid põlvi. Tüdruk meenutas, kui kaunilt oli nende suhe alanud. Kui romantiliselt. Lilled, pikad jalutuskäigud… Oh jaa. Esimene kord, mil mees teda lõi, oli ta iseennast süüdistanud, aga ajapikku… Tüdrukut läbistas külm värin. Ta kuulatas hetkeks oma vaistu ning heitis siis pilgu tahavaatepeeglisse. Oh pagan! Ta hakkas kõva häälega rääkima, nagu ikka, kui endast välja läks. Mida kiiremini ja rõõmsamalt, seda rohkem see teda rahustas.
“Oi, kassanäe! Millegipärast meenutavad politseiautod mulle alati seda nõida, kel kanajalgadel maja oli. Autod ju mürisevad.” Hääletult seilas sinivalge auto neist mööda, aknast põrnitses kullipilguga vuntsikandja ja keegi huulivärviv blondiin.
Tüdruk hakkas lõbustatult naerma. “Mul on tunne, et nad on siinkandis samal põhjusel, miks meiegi algselt. Lehvitame!” Ta puudutas mehe pluusikäist. “Kuuled? Lehvitame.”
Kullipilk mühatas sellise totra poolehoiuavalduse peale tigedalt ja lisas gaasi, nii et põhjamaine neidis ta kõrval endalegi ootamatult hulga eksootilisema välimuse sai.
“Kui oled närvis – naerata. Kui sul midagi varjata on, siis pane see kõige nähtavamale kohale. Või veel parem – lehvita sellega. “ Ta lasi mehe varrukast lahti ja ootas, kuni ametiauto oli silmapiirilt kadunud. Tüdruk tõstis käe üles ja vaatas oma küüsi. Need olid pikad ja teravad. Punaseks värvitud. “Olen ikka lahe eit küll,” mõtles ta. “Kui ma pisut kontsentreeruks, võiksin pilguga autokatusesse akna saagida, et kuud ja tähti näha. Neidsamu, mida see loll mees mulle tuua ei tahtnud. Häh!” Ta urgitses tagitaskust peegli ja kohendas huulevärvi. Seejärel võttis tagaaknalt mehe suitsupaki ning läitis sigareti. Ta pahvis seda närviliselt, raputades tuhka esiistmele. Sinna ta niikuinii enam ei istu.
“Ega sa ju pahanda?” küsis ta mehelt plikalikul häälel ja pahvatas siis rämedalt naerma. “Ei noh, lausa pisarad tulevad silma!”
Tüdruk torkas jalad läbi lahtise akna välja ja kõlgutas neid meenunud meloodia taktis. “Con Te Partiro…” Laul plaadilt, mille mees eelmisel õhtul vastu seina puruks viskas. Siis oligi ta otsustanud.
“Miks küll elu nii imelik peab olema? Isegi surra ei saa siis, kui ise tahad. Mõned vanused sobivad, mõned üldsegi mitte. Näiteks 21 on ilus vanus suremiseks, 22 jälle mitte. 24 oleks kohe äärmiselt ebaviisakas, aga 25-selt – palun.” Ta ajas end istukile ja tegi autoukse lahti. Enne väljumist patsutas ta mehe karedat põske oma küünistes käega ja teatas: “Ehk kunagi kohtume veel, kallis. Praegu pean ma minema.” Mees vaatas talle tühjade silmadega otsa ega öelnud midagi.
“Ma võin sulle raadio mängima panna,” ütles tüdruk armulikult ja küünitas esiistmele. “Oh, hea lugu,” ta keeras heli põhja, võttis oma õlle ja mehe suitsupaki ning hakkas mööda teed edasi minema. Mahajääva auto rohekas metall kriiskas kuupaistel appi.
Asfalt läikis, oli soe suveöö ja mets teeääres sosistas sadu saladusi. Kuid tüdrukul polnud aega kuulata, temani kostus ikka veel autoraadio. Puusi nõksutades ja aeg-ajalt õlut lonksates läks ta kontsaklõbinal linnatulede suunas. Revolvri viskas ta ühe ristmiku juures sohu. Aga mis tähtsust sellelgi enam.
“Oi, kassanäe! Millegipärast meenutavad politseiautod mulle alati seda nõida, kel kanajalgadel maja oli. Autod ju mürisevad.” Hääletult seilas sinivalge auto neist mööda, aknast põrnitses kullipilguga vuntsikandja ja keegi huulivärviv blondiin.
Tüdruk hakkas lõbustatult naerma. “Mul on tunne, et nad on siinkandis samal põhjusel, miks meiegi algselt. Lehvitame!” Ta puudutas mehe pluusikäist. “Kuuled? Lehvitame.”
Kullipilk mühatas sellise totra poolehoiuavalduse peale tigedalt ja lisas gaasi, nii et põhjamaine neidis ta kõrval endalegi ootamatult hulga eksootilisema välimuse sai.
“Kui oled närvis – naerata. Kui sul midagi varjata on, siis pane see kõige nähtavamale kohale. Või veel parem – lehvita sellega. “ Ta lasi mehe varrukast lahti ja ootas, kuni ametiauto oli silmapiirilt kadunud. Tüdruk tõstis käe üles ja vaatas oma küüsi. Need olid pikad ja teravad. Punaseks värvitud. “Olen ikka lahe eit küll,” mõtles ta. “Kui ma pisut kontsentreeruks, võiksin pilguga autokatusesse akna saagida, et kuud ja tähti näha. Neidsamu, mida see loll mees mulle tuua ei tahtnud. Häh!” Ta urgitses tagitaskust peegli ja kohendas huulevärvi. Seejärel võttis tagaaknalt mehe suitsupaki ning läitis sigareti. Ta pahvis seda närviliselt, raputades tuhka esiistmele. Sinna ta niikuinii enam ei istu.
“Ega sa ju pahanda?” küsis ta mehelt plikalikul häälel ja pahvatas siis rämedalt naerma. “Ei noh, lausa pisarad tulevad silma!”
Tüdruk torkas jalad läbi lahtise akna välja ja kõlgutas neid meenunud meloodia taktis. “Con Te Partiro…” Laul plaadilt, mille mees eelmisel õhtul vastu seina puruks viskas. Siis oligi ta otsustanud.
“Miks küll elu nii imelik peab olema? Isegi surra ei saa siis, kui ise tahad. Mõned vanused sobivad, mõned üldsegi mitte. Näiteks 21 on ilus vanus suremiseks, 22 jälle mitte. 24 oleks kohe äärmiselt ebaviisakas, aga 25-selt – palun.” Ta ajas end istukile ja tegi autoukse lahti. Enne väljumist patsutas ta mehe karedat põske oma küünistes käega ja teatas: “Ehk kunagi kohtume veel, kallis. Praegu pean ma minema.” Mees vaatas talle tühjade silmadega otsa ega öelnud midagi.
“Ma võin sulle raadio mängima panna,” ütles tüdruk armulikult ja küünitas esiistmele. “Oh, hea lugu,” ta keeras heli põhja, võttis oma õlle ja mehe suitsupaki ning hakkas mööda teed edasi minema. Mahajääva auto rohekas metall kriiskas kuupaistel appi.
Asfalt läikis, oli soe suveöö ja mets teeääres sosistas sadu saladusi. Kuid tüdrukul polnud aega kuulata, temani kostus ikka veel autoraadio. Puusi nõksutades ja aeg-ajalt õlut lonksates läks ta kontsaklõbinal linnatulede suunas. Revolvri viskas ta ühe ristmiku juures sohu. Aga mis tähtsust sellelgi enam.
-Illusioon-
Mees mustas nahas hüppas möirates kõrgele õhku ja maheda, mesikeelse, sisemusse tungiva häälega vaikselt laulma hakates vingerdas ta läikiv ihu rütmiliselt, ning ta metalne lainetus läbistas värinatena mu keha. Kirglikult kutsuvad, haaravad helid panid kõik mu meeled helisema, käed-jalad surisesid justkui lõõmava päikese all. Tundsin ehmatavapaneva selgusega, et meie hinged liitusid, keerdusid ümber teineteise, nautisid koosolemist, sulasid selles kirekuumuses kokku… Joovastus andis tiivad.
Mees mustas nahas sirutas käe… Naelutas oma siniste silmade läbikumavalt hüpnootilise pilgu mu silmadesse. Teadis ta, et see mina olen ? Tajus ta, miks see kõik toimub ? Uskus ta, et ma tulen ?
Ta silmad avanesid ja lõid lootusest õitsele. Ta äratundev naeratus kõrvetas magusalt südamepõhja, kõrvetas valusalt, kõrvetas tuhaks…
Ma nutsin ja olin õnnelikum kui kunagi varem. Lendlesin õhkõrna pulbrina ta kohale ning liibusin ümber jumaldatud kuuma ja higise ihu. Siis alles taipasin õnnevabinatest pooleldi röövitud mõistusega, et see polegi must nahk, mis mu unelmal seljas, vaid hoopis higiga segunenud tohutu tuhakord.
Saavutatud läheduse ülim õnn, egoistlik omanikurõõm hajutas ülejäänud tunded, suudlesin oma olematu suuga mehe metsikuid niudeid ja ümisesin vaistlikult tuttavaid viise, muutes neid hümnideks, oodideks, ülistuslauludeks…
Mees mustas nahas lõpetas oma deemonlikud loitsud, heitis veel viimase melanhoolse pilgu rahva sekka ja lahkus kurva ja väsinuna lavalt, hiilides pimeduse varjus üksindusse.
Mees mustas nahas sirutas käe… Naelutas oma siniste silmade läbikumavalt hüpnootilise pilgu mu silmadesse. Teadis ta, et see mina olen ? Tajus ta, miks see kõik toimub ? Uskus ta, et ma tulen ?
Ta silmad avanesid ja lõid lootusest õitsele. Ta äratundev naeratus kõrvetas magusalt südamepõhja, kõrvetas valusalt, kõrvetas tuhaks…
Ma nutsin ja olin õnnelikum kui kunagi varem. Lendlesin õhkõrna pulbrina ta kohale ning liibusin ümber jumaldatud kuuma ja higise ihu. Siis alles taipasin õnnevabinatest pooleldi röövitud mõistusega, et see polegi must nahk, mis mu unelmal seljas, vaid hoopis higiga segunenud tohutu tuhakord.
Saavutatud läheduse ülim õnn, egoistlik omanikurõõm hajutas ülejäänud tunded, suudlesin oma olematu suuga mehe metsikuid niudeid ja ümisesin vaistlikult tuttavaid viise, muutes neid hümnideks, oodideks, ülistuslauludeks…
Mees mustas nahas lõpetas oma deemonlikud loitsud, heitis veel viimase melanhoolse pilgu rahva sekka ja lahkus kurva ja väsinuna lavalt, hiilides pimeduse varjus üksindusse.
Sunday, March 9, 2008
-Pettumus-
Päike oli merre vajunud, ise kuum ja tuline kui hõõguv raud. Tüdrukule tundus isegi, nagu oleks ta sisinat kuulnud, hetkel, mil too punane taevakeha vette libises. Ta võttis poisil käest ja küsis innukalt :”Kas kuulsid?” Poiss vaatas talle arusaamatult ja küsivalt otsa:” Mida ma kuulma pidin?”
Nad jalutasid läbi öise vanalinna, taevas oli selge ja tähed sirasid romantiliselt. Väikesele kõnniteele põigates lootis tüdruk noormehegi samale lainele saada, kuid pidi pettuma. Poiss süütas hoopis sigareti ja ostis putkast õlut. Nad istusid suure tamme alla murule. Rohi oli niiske ja poiss andis tüdrukule oma teksatagi istumise alla. Tüdruk naeratas heldinult ning naaldus vastu poissi. Ta juuksed lõhnasid apelsinide järele.
“Kallis,” sosistas poiss. “Vaata kui palju tähti taevas on! Nii palju kui on tähti täna öösel, nii kaua me teineteist armastame. Iga aasta jaoks oma täht. “
Tüdruku silmad valgusid pisaraid täis. “Issand kui ilusasti sa ütlesid!” Nad embasid vaikides ja heitsid murule pikali, poisi käsivars tüdruku pea all.
“Mõtle vaid, “ hakkas tüdruk rääkima. “Varsti läheme meile ja ma teen su oma vanematega tuttavaks. Isale sa kindlasti alguses ei meeldi, aga küll ta harjub, kui näeb, et me tõepoolest teineteist armastame. Emaga pole probleeme, tema võtab su kiiresti omaks. Siis olemegi juba nagu üks suur perekond. Kuule, kui me abiellume, keda me pulma kutsume ? Merlet küll ei kutsu, ta joob ennast jälle täis ja teeb kõiksugu nõmedusi. Nagu selle, mis ta nimi nüüd oligi, noh, see sinu sõber… Jah, just, Teedu pulmas. Kus me elama hakkame ? Meile küll kolida ei saa, mina nendega koos elada ei taha. Läheks tööle, koguks raha, ostaks oma maja… Mõtle kui kihvt, elaks kuskil mere ääres suures valges häärberis, lastel ka ruumi joosta. Palju lapsi sa üldse tahad ? Kolm võiks ikka olla, onju ? Mis lastele nimeks panna ? Ah, mõtleme seda siis, praegu ei tea ju, mis nimed sel ajal moes on. Kuhu sa tööle minna tahad, mis sind huvitab ? Vaata, kunagi sa rääkisid midagi kompuutritest, see oleks vist päris soliidne koht. Ma ise mõtlen veel, võib-olla tädi kaudu saan ühe tööotsa… Nii imelik, varsti abiellume, läheme tööle, saame lapsi, kaugel see pensionipõlvgi enam. Ja siis saame oma laste pulma minna jalga keerutama, lahe, eks ? Kuuled vä ? Mis sa tahad nüüd öelda, et jäid magama vä ? Ärka kohe üles ja ütle mulle, kuiväga sa mind armastad ! Armastad onju ? Kuuled vä ? Mis sa oled nagu surnud vä ?!”
Ja oligi.
Nad jalutasid läbi öise vanalinna, taevas oli selge ja tähed sirasid romantiliselt. Väikesele kõnniteele põigates lootis tüdruk noormehegi samale lainele saada, kuid pidi pettuma. Poiss süütas hoopis sigareti ja ostis putkast õlut. Nad istusid suure tamme alla murule. Rohi oli niiske ja poiss andis tüdrukule oma teksatagi istumise alla. Tüdruk naeratas heldinult ning naaldus vastu poissi. Ta juuksed lõhnasid apelsinide järele.
“Kallis,” sosistas poiss. “Vaata kui palju tähti taevas on! Nii palju kui on tähti täna öösel, nii kaua me teineteist armastame. Iga aasta jaoks oma täht. “
Tüdruku silmad valgusid pisaraid täis. “Issand kui ilusasti sa ütlesid!” Nad embasid vaikides ja heitsid murule pikali, poisi käsivars tüdruku pea all.
“Mõtle vaid, “ hakkas tüdruk rääkima. “Varsti läheme meile ja ma teen su oma vanematega tuttavaks. Isale sa kindlasti alguses ei meeldi, aga küll ta harjub, kui näeb, et me tõepoolest teineteist armastame. Emaga pole probleeme, tema võtab su kiiresti omaks. Siis olemegi juba nagu üks suur perekond. Kuule, kui me abiellume, keda me pulma kutsume ? Merlet küll ei kutsu, ta joob ennast jälle täis ja teeb kõiksugu nõmedusi. Nagu selle, mis ta nimi nüüd oligi, noh, see sinu sõber… Jah, just, Teedu pulmas. Kus me elama hakkame ? Meile küll kolida ei saa, mina nendega koos elada ei taha. Läheks tööle, koguks raha, ostaks oma maja… Mõtle kui kihvt, elaks kuskil mere ääres suures valges häärberis, lastel ka ruumi joosta. Palju lapsi sa üldse tahad ? Kolm võiks ikka olla, onju ? Mis lastele nimeks panna ? Ah, mõtleme seda siis, praegu ei tea ju, mis nimed sel ajal moes on. Kuhu sa tööle minna tahad, mis sind huvitab ? Vaata, kunagi sa rääkisid midagi kompuutritest, see oleks vist päris soliidne koht. Ma ise mõtlen veel, võib-olla tädi kaudu saan ühe tööotsa… Nii imelik, varsti abiellume, läheme tööle, saame lapsi, kaugel see pensionipõlvgi enam. Ja siis saame oma laste pulma minna jalga keerutama, lahe, eks ? Kuuled vä ? Mis sa tahad nüüd öelda, et jäid magama vä ? Ärka kohe üles ja ütle mulle, kuiväga sa mind armastad ! Armastad onju ? Kuuled vä ? Mis sa oled nagu surnud vä ?!”
Ja oligi.
Saturday, March 8, 2008
-Päev-
See oli täiesti tavaline päev. Ilm oli sompus ja vihmane, inimesed mossis ja hallid, nende liigutused väljamõõdetud ning tigedad. Vihmavarjud tilkusid ja autod pritsisid jalakäijate suunas pori. Trollid-bussid hilinesid ja isegi lehemüüjad tundusid putkaklaaside taga reserveeritud.
Majaseinad olid määrdunud ning möirgasid roppusi. Kiirustavad emad oma järellohisevate lastega möödusid neist klaasistunud silmadega. Kell tornitipus oli seisma jäänud, samuti pilved linna kohal.
Üks mees järas hamburgeriputka kõrval, prügikasti juures hot-dog’i ja viskas paberi maha. Joodikud kaklesid ennastunustavalt tühja õllepudeli üle ja noored sekretärineiud istusid soojas kohvikus, juues konjakit, vaadates uneleva näoga aknast välja.
Üks tütarlaps nuttis, üks naeris, üks kass oli auto alla jäänud, üks punastes tunkedes mees üritas teda teeveerde lükata.
Puud olid raagus ja kõnniteed prahised, telefoniputkadel sabad taga. Lillemüüjad külmetasid, aga keegi ei ostnud ühtegi lille, vahest ainult suitsu, mida siis kuskil räästa all närviliselt pahviti.
Üks siniste kätega vanatädi pakkus tänavanurgal odavalt kindaid müügiks, üks uus luulekogu oli poodi ilmunud. Keegi oli just isaks saanud ja ta laup oli murest kipras.
Üks väike hall lind oli tornitrepile pesa teinud, poisikesed juba varitsesid, üks kurjade kulmudega koer varitses juba poisikesi. Mingid nahktagides noormehed varitsesid üksteist.
Linnamüüride vahelt ronis välja sisalik, vaatas ümbrust helendavate silmadega ning üks pisar veeres üle krobelise halli naha. See oli täiesti tavaline päev.
Majaseinad olid määrdunud ning möirgasid roppusi. Kiirustavad emad oma järellohisevate lastega möödusid neist klaasistunud silmadega. Kell tornitipus oli seisma jäänud, samuti pilved linna kohal.
Üks mees järas hamburgeriputka kõrval, prügikasti juures hot-dog’i ja viskas paberi maha. Joodikud kaklesid ennastunustavalt tühja õllepudeli üle ja noored sekretärineiud istusid soojas kohvikus, juues konjakit, vaadates uneleva näoga aknast välja.
Üks tütarlaps nuttis, üks naeris, üks kass oli auto alla jäänud, üks punastes tunkedes mees üritas teda teeveerde lükata.
Puud olid raagus ja kõnniteed prahised, telefoniputkadel sabad taga. Lillemüüjad külmetasid, aga keegi ei ostnud ühtegi lille, vahest ainult suitsu, mida siis kuskil räästa all närviliselt pahviti.
Üks siniste kätega vanatädi pakkus tänavanurgal odavalt kindaid müügiks, üks uus luulekogu oli poodi ilmunud. Keegi oli just isaks saanud ja ta laup oli murest kipras.
Üks väike hall lind oli tornitrepile pesa teinud, poisikesed juba varitsesid, üks kurjade kulmudega koer varitses juba poisikesi. Mingid nahktagides noormehed varitsesid üksteist.
Linnamüüride vahelt ronis välja sisalik, vaatas ümbrust helendavate silmadega ning üks pisar veeres üle krobelise halli naha. See oli täiesti tavaline päev.
Friday, March 7, 2008
-Eikeegi-
Keegi polnud teda kunagi armastanud, võib-olla sellepärast juhtus see kõik. Kohe esimesel tööpäeval oli see mees teda teretanud ja naeratanud. Täiesti tavaliselt, nagu kolleegid ikka. Aga naisele jäi see hetk millegipärast meelde. Mehel olid väsinud-sõbralikud silmad ja ajamata habe.
Terve õhtu oli naine kodus arutanud, miks see võõras nii õnnetu välja oli näinud. Mees ja tema mured osutusid äkki ääretult tähtsateks. Järgmisel päeval viis naine talle kohvi, mees noogutas talle tänutäheks hajameelselt. Mehe ümbruses oli turvaline olla. Naine tajus võõra rahustavat lõhna ja otsis ettekäändeid, et ta läheduses viibida. Ja varsti hakkas ka mees teda märkama.
Tihti sõid nad kohvikus kõrvuti laudades, naeratades ja hääletult “head isu” soovides. Koridoris kohtudes avas mees talle alati ukse. Naine tundis end naisena.
Mõistatuslikult oluliseks sai mees talle, kuigi nad polnud kunagi isegi pikemalt juttu rääkinud. Poes käies unistas naine, mida kõike ta mehele ostaks, missugused kampsunid ja millised magustoidud. Vaatas voodilinu ja idamaiseid vaase. Ja mängukarusid ja lasteriideid.
Eelmisel päeval oli ta äkki tundnud endal mehe pilku. Mees istus oma laua taga, mängis pastapliiatsiga ja vaatas teda endassesüüvinult. Naine punastas pisut. Mees aga vaatas ja vaatas. Telefonihelina peale ta justkui ärkas ja naeratas kohmetunult. Naine oli õnnelik.
Täna hommikul oli ta end erilise hoolega meikinud, lootes, et mees ta õhtul välja kutsub. Päev läbi oli ta ahastava järjekindlusega üritanud mehe silme ette jääda ja õhtu saabudes oli ta lootuse kaotanud.
Välisuksel oli mees talle järele jõudnud, hüüdnud: “Oodake!” ja tema juurde jooksnud. Naise süda pidi äärepealt seisma jääma. Mees naeratas taas oma väsinud silmadega ja soovis talle ilusat aastavahetust. Ning siis jooksis ta edasi kellegi tundmatu naise juurde. Kui mees naist suudlema kummardus, keeras ta pea ära.
Ja nüüd, kell neli öösel, kössitab ta pimedas toanurgas ja nutab südantlõhestavalt ja lõputult. “Kui keegi sind ei armasta, pole sind olemaski,” kummitab teda vana salmikute lööklause.
Ta on nutnud õhtust saadik, surudes end nurka nagu pime koer. Kõigutades end edasi-tagasi ja piinates end kujutlustega mehest ja sellest võõrast naisest. Nutnud, mõeldes, kuidas ta saigi olla nii rumal ja arvata, et mees teda! armastada võiks. Kui kaunis oli see tundmatu naine! Ohh…
Ta ajab end vaevaliselt jalule ja komberdab vannituppa. Peegelpilti nähes tuleb uus nutukramp, kuid jahe vesi kustutab veel hõõguvad söed. Siis läheb naine voodisse, tõmbab teki püüdlikult kurguni ja paneb käed korralikult rinnale risti. Silmad valutavad pisut ja põsed tulitavad, aga see ei loe. Ja siis ei tunne ta enam oma keha, ainult süda kuumab rinnus nagu veritsev-valus piitsavorp. Ta hoiab hinge kinni, lootes, et see aitab. Suu lahti, kange kui koolnu, üksainus suur valu.
Ja siis hakkasid ta piirjooned vaikselt hajuma. Hommikuks oli voodi tühi.
Terve õhtu oli naine kodus arutanud, miks see võõras nii õnnetu välja oli näinud. Mees ja tema mured osutusid äkki ääretult tähtsateks. Järgmisel päeval viis naine talle kohvi, mees noogutas talle tänutäheks hajameelselt. Mehe ümbruses oli turvaline olla. Naine tajus võõra rahustavat lõhna ja otsis ettekäändeid, et ta läheduses viibida. Ja varsti hakkas ka mees teda märkama.
Tihti sõid nad kohvikus kõrvuti laudades, naeratades ja hääletult “head isu” soovides. Koridoris kohtudes avas mees talle alati ukse. Naine tundis end naisena.
Mõistatuslikult oluliseks sai mees talle, kuigi nad polnud kunagi isegi pikemalt juttu rääkinud. Poes käies unistas naine, mida kõike ta mehele ostaks, missugused kampsunid ja millised magustoidud. Vaatas voodilinu ja idamaiseid vaase. Ja mängukarusid ja lasteriideid.
Eelmisel päeval oli ta äkki tundnud endal mehe pilku. Mees istus oma laua taga, mängis pastapliiatsiga ja vaatas teda endassesüüvinult. Naine punastas pisut. Mees aga vaatas ja vaatas. Telefonihelina peale ta justkui ärkas ja naeratas kohmetunult. Naine oli õnnelik.
Täna hommikul oli ta end erilise hoolega meikinud, lootes, et mees ta õhtul välja kutsub. Päev läbi oli ta ahastava järjekindlusega üritanud mehe silme ette jääda ja õhtu saabudes oli ta lootuse kaotanud.
Välisuksel oli mees talle järele jõudnud, hüüdnud: “Oodake!” ja tema juurde jooksnud. Naise süda pidi äärepealt seisma jääma. Mees naeratas taas oma väsinud silmadega ja soovis talle ilusat aastavahetust. Ning siis jooksis ta edasi kellegi tundmatu naise juurde. Kui mees naist suudlema kummardus, keeras ta pea ära.
Ja nüüd, kell neli öösel, kössitab ta pimedas toanurgas ja nutab südantlõhestavalt ja lõputult. “Kui keegi sind ei armasta, pole sind olemaski,” kummitab teda vana salmikute lööklause.
Ta on nutnud õhtust saadik, surudes end nurka nagu pime koer. Kõigutades end edasi-tagasi ja piinates end kujutlustega mehest ja sellest võõrast naisest. Nutnud, mõeldes, kuidas ta saigi olla nii rumal ja arvata, et mees teda! armastada võiks. Kui kaunis oli see tundmatu naine! Ohh…
Ta ajab end vaevaliselt jalule ja komberdab vannituppa. Peegelpilti nähes tuleb uus nutukramp, kuid jahe vesi kustutab veel hõõguvad söed. Siis läheb naine voodisse, tõmbab teki püüdlikult kurguni ja paneb käed korralikult rinnale risti. Silmad valutavad pisut ja põsed tulitavad, aga see ei loe. Ja siis ei tunne ta enam oma keha, ainult süda kuumab rinnus nagu veritsev-valus piitsavorp. Ta hoiab hinge kinni, lootes, et see aitab. Suu lahti, kange kui koolnu, üksainus suur valu.
Ja siis hakkasid ta piirjooned vaikselt hajuma. Hommikuks oli voodi tühi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
