-Roimar-

Oli tavaline südasuvine hommik Mustamäel. Päike polnud veel kõrgel ja õhk oli meeldivalt kerge. Vanaproua Jalakas tuli oma igahommikuselt palverännakult Kadaka turule. Läbi pargi maja poole jalutades oleks ta äärepealt puu tagant väljaulatuvate tanksaabaste otsa komistanud. Saabaste küljes olid katkistes määrdunud teksastes mehejalad, mustas surnupealuuga särgis paks kõht, tätoveeritud karvased käsivarred ja paljakspöetud pea. Mees norskas.
Vanaproua Jalakas tonksas lamajat oma jalutuskepiga. Tundmatu mörises tigedalt ja vehkis läbi une rusikaga. Eideke raputas etteheitvalt pead ning sibas maja poole.
Trepikoja ukse krigina peale avanes kohe üks korteriuks ja uudishimulik naisenägu, lokirullid leekivpunaseks värvitud juustes, piilus koridori. “Amanda! Mis sa sellest joodikust torkisid! Tuleb lööb veel aknad sisse.”
“Äh, temast nüüd lööjat või kedagi, magab nigu surnu,” vastas proua Jalakas kahtlevalt ja hakkas trepist üles ronima.
“Kust seda teada võib,” sosistas rullidega pea erutatult edasi. “Tänapäeval on igasuguseid liikvel, äkki on ärapõgenenud vang, mis ta muidu sinna põõsasse põõnama roninud on, ise igavene suur mehekolakas. Vaatasin teist aknast, lausa hirm tuli peale. Ehtne roimar, seda ma ütlen!”
Keskpäevaks kihas kogu maja teadmistest. Nüüdseks juba ärganud võõras istus rohus puude all ja putitas oma suurt välismaist mootorratast. Inimesed piilusid salamahti kardinate vahelt ja sosistasid omavahel.
“Kuulsin alt-naabri käest, et see mees olevat vanglast elektritoolist põgenenud. Mingi mõrtsuk ja mahviooso.”
Mees sai mootorratta korda, tõusis, pühkis püksitagumiku tolmust puhtaks ja sirutas luid-konte. Ümber keerates märkas ta pisikest linalakka tüdrukut teda piidlemas. Hetkeks läks tal kulm kortsu, aga siis paistis süda pehmenevat ja ta kutsus tüdrukutirtsu käeviipega lähemale.
Majaakende taga olevad inimesed tardusid hirmust, kui nägid väikest last julgelt nende Roimari poole astumas. Esimese korruse punapea lõi koguni aknapooled pärani lahti ja hõikus luudestki läbilõikava vanainimesehäälega: “Tütarlaps, tule kohe tuppa! Silmapilk!”
Tüdruk aga justkui ei kuulnudki. Ja mitmed kümned silmapaarid jälgisid põnevusega asjade edasist käiku. Tüdruk ja võõras vahetasid paar lauset ja siis kostis üle hoovi veendunud lapsehääl:” Ei ole!”
“Küsis kindlasti, et kas meil ka palju raha on. Laps noor ja loll veel, aga vaat kus oskas nutikalt vastata!”

“Kas sa siis ei kardagi mind?” küsis võõras suur ja inetu mees pisikeselt plikalt imestunult. “Ei,” vastas too sama üllatunult. “Miks ma peaksin?”
Mees kehitas õlgu ja võttis tagi taskust krõbiseva pakikese välja, ise ebakindlalt mühatades: “Kommi tahad?”
Äkki kostis põõsastest lootusrikas hääl: “Kas meie võime ka võtta?” ja okste raginal ilmus nähtavale kolm räpasevõitu poisikest, rakulkad käes. Väljavaade kommi saada oli ilmselt parem kui nende esialgne plaan.
“Muidugi võite, onju nad võivad,” sädistas tüdruk, uhke võimalusest poiste kampa kuuluda. “See on Märt, ta on nii tore,” ning patsutas võõra habemetüükais põske, mille peale too kohmetunult maha vaatas ja kommipaki ette sirutas.
“Näe, näedsanüüd, kommi pakub lastele, seal on kindlasti mingid uimastid sees, minge nüüd ruttu!” Ja kõik parasjagu kodus viibivad mehed aeti majast välja missiooniga lapsed päästa, maksku mis maksab. Mehed ju tugevamad, juhuks, kui Roimar ründama peaks. Mõned vanemad daamidki kippusid kaasa, mitte küll oma füüsiliste eelduste pärast, vaid pigem uudishimust, kes kellel silma siniseks lööb.
Seal istuski Roimar Märt nagu mägi keset muruplatsi, õnnis naeratus näol ja lapsed ronisid ta seljas, kilgates kui pöörased. Meestejõuku lähenemas nähes ajas Märt end püsti ja läks oma mootorratta juurde, poisijõmpsikaid sõbralikult eemale tõrjudes.
Laste vastuväited ebaõiglast käsku “tuppa minna” kuuldes oleksid ka tippjuristidele au teinud, aga ega tugevama vastu saa. Ja nii lonkisidki nad tehtud ülekohtust nõretades maja poole.
“Ja teie, härra, võiksite end kuskile mujale parkida,” viskas viimasena minema pöördunud prillidega meesterahvas nagu muuseas üle õla, pälvides akendetaguse publiku kiiduavaldused. Ja lisas seejärel kiiresti, noh nii, igaks juhuks: “Muidu kutsume politsei!” Ning lipsas ruttu uksest sisse.
Märt seisis natuke aega liikumatult, ohkas siis ja lükkas mootorratta tee peale. Lapsed lehvitasid talle erapooletult läikivate klaaside tagant. Märtki tõstis käe ja naeratas oma poolhambutut naeratust. Mootorit käivitades tundis ta üle hulga aja, et kuskil südame kandis torkis õige valusasti.
Kui Roimar oli nurga taha kadunud ja ainult trotsi täis lapsed ning mahatallatud rohulapp teda veel meenutasid, küsis vanaproua Jalakas linalakk-tüdruku käest, mille peale see võõrale “Ei ole” ütles. Tüdruk kallutas pead ja sosistas siis usaldavalt: “Tead, ta arvas, et kõik kardavad teda, sest ta olevat nii kole. Aga ei olnud ju. Tal oli perekond ja puha, aga see tädi ja väike tita said eelmisel aastal autoõnnetuses surma. Mõtle kui kurb… Ja siis ta rääkis veel, Märt siis, see onu noh, et on olemas hästi pahasid ja haigeid onusid, kes tahavad väikestele lastele haiget teha ja ei lubanud meil enam kunagi võõraste käest kommi võtta… Märt oli nii tore, miks te ta vastu nii kurjad olite?”
Proua Jalakas vastas heldinult: “Kullake, me kartsime, et… äkki ta ongi üks nendest pahadest kommi pakkuvatest onudest…”
Tüdruk sügas oma punase lakkkinganinaga teise jala põlveõnnalt ja vaatas talle siira lapsepilguga otsa: “Aga miks te temalt ei küsinud, et kas on?”